edasi 19.08.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Seljataga on 18 aastat kestnud raskekujuline depressioon, mis jättis mind ilma kõikidest sõpradest. See sai välja ravitud. Seljataga on ka vähktõbi, mis raviti välja õudusunenäole sarnaneva teraapiaga (üliraske opp, kiiritus, keemiaravi). Seejuures ei leidnud ma tugiisikuid (ka abikaasa on olnud üpris mõistmatu ja hoolimatu, ta tarvitab sageli alkoholi; ilmselt olen ise oma valikus süüdi, sest olin juba siis raskes depressioonis, kui ligi 15 aastat tagasi kooselu alustasime). Peale kõiki neid jamasid läksin juba mitmendat korda edasi õppima, eesmärgiga kunagi iseseisvust saavutada (mul on ka lapsed). Vanemad lahutasid, kui olin laps, nad on olnud mu vastu kalgid ja hoolimatud, isa ei tulnud mind vaatamagi, kui olin haige. Sugulastega läbikäimist ei ole. Kui usklikuks hakkasin, siis katkestasid osad sugulased minuga läbikäimise ja pole suhelnud juba umbes 4 aastat. Elu on mul kohutavalt raske, aga virisemisel pole kah mõtet. Lihtsalt kahju on iseendast ajuti. Laste pärast olen ennast sundinud edasi elama, et nemad nii raske elu osaliseks ei saaks. Nii mõnigi kord mõtlen, kas kunagi midagi head ka elus tuleb, kus ma 100% õnnelik oleksin. Kui Jumalat poleks minu jaoks, oleksin ammu sõna otseses mõttes kurvastusse ära surnud.
Teie olete vanem ja paljunäinud inimene, öelge, mida on ühel 30ndates naisel elus veel oodata. Kui saan hariduse 2-4 aasta pärast lõpetatud (kui elu jälle mingeid pikselööke sisse ei viska, neid juhtub mul pidevalt), mis saab siis edasi? Kas kogu elu ongi vaid üks raske töö ja kannatused? (olen vist eluvõõras inimene, aga depressiooni pärast pole ma ühes kohas kauem tööl püsinud kui poolteist aastat ja ega mind niiväga tööle võtta ei tahetagi, minu juures on mingi fenomen, et mind lastakse sageli lahti, kuigi tööl käin alati korralikult ja ülesanded täidan täpselt - või on see kaasaja eripära?) Olen hinges väga üksik (kuigi kunagi oli see mõeldamatu) ja minu vanuses enam nii kergesti sõpru ei leia, pealegi ei ole usklikuks olemine eriti popp ka. Palun visandage mulle mingeid kogemuslikke soovitusi, siis hakkab mul endal kah mõte tööle, ei ole ju kellegiga oma elu ja muresid jagada, minu mured on nii rängad, et inimesed põrkuvad õuduses eemale.
Tahaks vabadust sellest olukorrast, ja rahu.