Lapsed 10.07.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tervist.

Ma ei oska mitte kuidagi moodi hakkama saada oma ema ja oma lastega. Nimelt on meil emaga lastekasvatamise põhimõtted vägagi erinevad. Tema arvates peaksid lapsed olema kodus ja vaatama vaikselt, mida täiskasvanud teevad, ilma, et ise midagi teha saaksid (ära puutu, määrid ennast ära, teed endale haiget, sa ei saa, ei jõua jne). Mina ise laseks hea meelega lastel igasuguseid tegevusi proovida (nad pole ju enam titad - 9 ja 11-aastane). Ja siit tuleb järgmine probleem - lastel on igav ja nad ei julgegi midagi ette võtta, sest "niikuinii vanaema ei luba". Samas ei või lapsed minna ka ühegi oma eakaaslase poole, sest minu ema arvates häirivad nad seal teise pere olemist, "vahtides kogu aeg pealt, mida teised teevad". Aga nad ju ei vahi! Nad mängivad omaealistega. Tihtipeale ei mängita isegi mitte teiste hoovis, vaid niiöelda eikellegimaal (maal on ju ruumi küll). Möödunud suvel oli ebameeldiv juhtum, kus naabrilapsed tulid kaheks päevaks maale, ja nii minul kui nende laste vanematel-vanavanematel oli hea meel, et minu lapsed ka maal olid. Et saavad sõbrad jälle paariks päevaks kokku. Ja nii ma siis lubasingi oma lapsed teistega mängima, mõtlesin, et saavad natuke vaheldust. Aga pärast oli meil emaga suur pahandus, et miks nad seal käisid ja kas kodus ei saa mängida! Aga koduõue peal tõesti ei saa. Seal on lilled, kuhu ei tohi mingil juhul palli visata. Lastele mängukohta nagu polegi. Ja kui naabrivanaema kutsus minu lapsi järgmiseks päevaks jälle teistega mängima, ei tahtnud minu ema seda kuuldagi. "Iga päev ei käida külas!" Jah, aga minu arvamus on see, et me ju ei käigi iga päev külas, see oli suvevaheajast kõigest kaks päeva, mis juhtusid järjestikku olema, kus üldse oli võimalus lastel omaealistega suhelda.
Kas ma peaksin oma ema sõna kuulama või püüdma talle selgeks teha, et lapsed võiksid ka natuke teistega mängida. Varsti nad ju polegi enam väikesed, millal nad siis veel mängivad!?
Taustaks lisan niipalju, et ise olin üksik laps ja omal ajal tahtsin hirmsasti teiste juurde mängima minna. Aga mind ei lubatud peaaegu kunagi. Siis mingil hetkel mõistsin, et polegi mõtet küsida, lihtsalt läksin kodust ära, kui tahtsin. Pärast sain peksa ja pahandus oli alati suur. Minu poole teised väga ei tulnud, ma vist ise kartsin seda, sest pärast teiste külaskäiku pidin ma õhtu otsa kuulama juttu, et küll ikka see sõber on sedapidi paha ja teine teistpidi paha. Tegelikult olid nad täiesti tavalised, võiks öelda et isegi keskmisest korralikumad. Ja mis me siis paha tegime? Mängisime rahvastepalli, trihvaad, mädamuna ja igasuguseid keksuvariante. Tavalised lastemängud, vahel ajasime niisama sõbrannadega juttu. Põhjenduseks, miks ma teiste juurde minna ei võinud, ütles ema ikka, et kodus on nii palju teha ja sina muudkui lendad ringi. Ma siis ikka üritasin hea laps olla ja pakkusin, et teen siis mõne töö ära. Aga ühtegi tööd ma teha ka ei võinud. Ikka, et mina ei saa, ei oska, täna pole õige aeg jne. Isegi nõudepesemisega ei saanud ma siis ema arvates hakkama - ajan liga palju veepritsmeid maha...

Ma ei tahaks mitte mingil juhul olla samasugune ema, nagu oli minul. Aga laste suhteid vanaemaga nagu päris ära rikkuda ka ei taha. Pealegi - vanaema ootab lapsi väga endale suveks külla, sest ta elab üksi ja siis on ikka seltsi. Aga olen hakanud märkama, et lapsed enam ei taha sinna minna. Mida teha?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Teil tuleks teha üks tõsine jutuajamine emaga. Teie olete ema ja kasvatate lapsi siiski ise. Teie ema taotlused on loomulikult heatahtlikud, kuid on vaja aru saada, et laste jaoks on väga olulised sõbrad, mängukaaslased ja neid peaksid nad valima ise. Kui naaber kutsub lapsi oma hoovile, siis pole ju probleeme. Kui Teie ema oma hoovil jätkuvalt ei luba mängida, juhtubki see, et lapsed loobuvad vanaema külastamast ja seda ta kindlasti ei soovi. Üritage rääkida emaga, et tema liigne hoolitsus kipub teie kõikide suhteid kahjustama. Küllap ta mõistab, kui Te talle ka oma noorusaega meenutate ja oma tundeid ja mõtteid tollest ajast. Teil on üks korralik hoolitsev ema, kuid Te olete ka tubli ja saate oma eluga ise hakkama. Olge emale tänullik, et on olemas maakodu kuhu minna, kuid paluge ema, et te kõik tahate seal end hästi tunda ja selleks peaks ta oma suhtumist veidi korrigeerima.
Jõudu ja edu soovides!
Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

ema seab sihte

Ema armastab ka oma täiskasvanud lastele sihte seada.Pani oma tütre mehele,nüüd soovitab tütrele teist last muretseda.Pojal soovitab pruudi päriselt naiseks võtta.Kogu aeg peab tal midagi toimuma, majas ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Ema on töökas ja aktiivne, tundub mulle. Nii tuleks temasse suhtuda ka. Kuidas täiskasvanud lapsed tahavad oma elu korraldada, see sõltub täiesti nende endi soovidest. Arvan, et lapsed on piisavalt ...

Loe edasi

Erinev käitumine koolis ja kodus

Tere! Mul on 2 last ( 5.a ja 8.a tüdrukud ). Kodus vaidlevad nad minuga ( ja ka omavahel ) peaaegu iga asja üle, vahel vihastuvad, prõmmivad uksi, noorem laps on vihaga ajalehti käkerdanud jne. Muidugi ...

Vastas dr Elen Kihl

Minu meelest olete Te õigel teel oma suhtumise ja laste emotsioonide käsitlemise osas. Iga inimene ja loomulikult ka laps tunneb nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. Selliste emotsioonide tundmine ...

Loe edasi

saatus

Kas ja kuidas on võimalik elada väga õnnetuna?

20 aastane abielu jooksis karile, olen kibestunud ja väga närviline. Lapsed enam sülle ei roni, juba teismelised. Sõpru eriti pole, sest pühendusin ...

Vastas dr Elen Kihl

Teie elu sisuks on olnud pühendumine perekonnale. Osa Teie perekonnast (abikaasa) on lahkunud, kuid olulisem osa (lapsed) on jäänud. Lapsed vajavad Teid, kuigi nad võib-olla seda alati väga selgelt ei ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi