Lapsed 10.07.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tervist.

Ma ei oska mitte kuidagi moodi hakkama saada oma ema ja oma lastega. Nimelt on meil emaga lastekasvatamise põhimõtted vägagi erinevad. Tema arvates peaksid lapsed olema kodus ja vaatama vaikselt, mida täiskasvanud teevad, ilma, et ise midagi teha saaksid (ära puutu, määrid ennast ära, teed endale haiget, sa ei saa, ei jõua jne). Mina ise laseks hea meelega lastel igasuguseid tegevusi proovida (nad pole ju enam titad - 9 ja 11-aastane). Ja siit tuleb järgmine probleem - lastel on igav ja nad ei julgegi midagi ette võtta, sest "niikuinii vanaema ei luba". Samas ei või lapsed minna ka ühegi oma eakaaslase poole, sest minu ema arvates häirivad nad seal teise pere olemist, "vahtides kogu aeg pealt, mida teised teevad". Aga nad ju ei vahi! Nad mängivad omaealistega. Tihtipeale ei mängita isegi mitte teiste hoovis, vaid niiöelda eikellegimaal (maal on ju ruumi küll). Möödunud suvel oli ebameeldiv juhtum, kus naabrilapsed tulid kaheks päevaks maale, ja nii minul kui nende laste vanematel-vanavanematel oli hea meel, et minu lapsed ka maal olid. Et saavad sõbrad jälle paariks päevaks kokku. Ja nii ma siis lubasingi oma lapsed teistega mängima, mõtlesin, et saavad natuke vaheldust. Aga pärast oli meil emaga suur pahandus, et miks nad seal käisid ja kas kodus ei saa mängida! Aga koduõue peal tõesti ei saa. Seal on lilled, kuhu ei tohi mingil juhul palli visata. Lastele mängukohta nagu polegi. Ja kui naabrivanaema kutsus minu lapsi järgmiseks päevaks jälle teistega mängima, ei tahtnud minu ema seda kuuldagi. "Iga päev ei käida külas!" Jah, aga minu arvamus on see, et me ju ei käigi iga päev külas, see oli suvevaheajast kõigest kaks päeva, mis juhtusid järjestikku olema, kus üldse oli võimalus lastel omaealistega suhelda.
Kas ma peaksin oma ema sõna kuulama või püüdma talle selgeks teha, et lapsed võiksid ka natuke teistega mängida. Varsti nad ju polegi enam väikesed, millal nad siis veel mängivad!?
Taustaks lisan niipalju, et ise olin üksik laps ja omal ajal tahtsin hirmsasti teiste juurde mängima minna. Aga mind ei lubatud peaaegu kunagi. Siis mingil hetkel mõistsin, et polegi mõtet küsida, lihtsalt läksin kodust ära, kui tahtsin. Pärast sain peksa ja pahandus oli alati suur. Minu poole teised väga ei tulnud, ma vist ise kartsin seda, sest pärast teiste külaskäiku pidin ma õhtu otsa kuulama juttu, et küll ikka see sõber on sedapidi paha ja teine teistpidi paha. Tegelikult olid nad täiesti tavalised, võiks öelda et isegi keskmisest korralikumad. Ja mis me siis paha tegime? Mängisime rahvastepalli, trihvaad, mädamuna ja igasuguseid keksuvariante. Tavalised lastemängud, vahel ajasime niisama sõbrannadega juttu. Põhjenduseks, miks ma teiste juurde minna ei võinud, ütles ema ikka, et kodus on nii palju teha ja sina muudkui lendad ringi. Ma siis ikka üritasin hea laps olla ja pakkusin, et teen siis mõne töö ära. Aga ühtegi tööd ma teha ka ei võinud. Ikka, et mina ei saa, ei oska, täna pole õige aeg jne. Isegi nõudepesemisega ei saanud ma siis ema arvates hakkama - ajan liga palju veepritsmeid maha...

Ma ei tahaks mitte mingil juhul olla samasugune ema, nagu oli minul. Aga laste suhteid vanaemaga nagu päris ära rikkuda ka ei taha. Pealegi - vanaema ootab lapsi väga endale suveks külla, sest ta elab üksi ja siis on ikka seltsi. Aga olen hakanud märkama, et lapsed enam ei taha sinna minna. Mida teha?