vanaema mure lapselapse pärast 25.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Tegin vea. Ei pidanud vastu ja ähvardasin oma tütart, et saadan talle lastekaitse kaela, kuna ta oma lapse eest halvasti hoolitseb. Ta viskas mu välja, sõna otseses mõttes, ega lase mind enam lapselapse ligi. Tema viha on pikk, ma tean, ja minul on väga valus - varsti kaheseks saav laps areneb iga päevaga ja meil on koos väga lõbus olnud, ja väike ei saa aru, miks vanaema nüüd ainult tunniks tuleb ja kohe jälle minema jookseb. Mu tütar on ise alles laps, tahab hirmsasti ringi joosta ja laps rändab käest kätte, oma pidudelt tagasi tulles ei asu ta usinalt majapidamistööde juurde vaid ohib tülpinult, et magada tahaks. Ei-ei, elukaaslane on tal ikka ka, kes neile raha teenib, aga on täielikult mu tütre tuhvli all ja pikkade tööpäevade tõttu põrandaid pesta lihtsalt ei jaksa. Nende kodu on kui seapesa, lapsehoidjal on võimatu sealt midagi üles leida, hea kui mähkmed ikka ette antakse. Mustus ja räpakus vahib igast nurgast vastu, lapsele antakse süüa mida juhtub, pead hommikuti ei kammita ja küüsi olen ikka seni mina lõiganud ja enda juurde vanni viinud. Raha raisatakse kuu algul ära, ostetakse toitu kallitest poodidest, kuu lõpul on külmkapp täiesti tühi, siis olen püüdnud lapse enda juurde viia ja kõhu täis sööta. Ma ei liialda, asi ON hull, terve suguvõsa lööb käsi kokku aga öelda ei julge keegi, sest kardavad sellest väiksest inglikesest tüli tõttu eemale jääda, nagu minuga praegu juhtunud on. Jumala eest, oleks minu teha, ma laseks lapse sellest kodust ära võtta ja anda neile, kes lapsi ei saa, aga tahaksid väga-väga tema eest hästi hoolitseda. Aga kuna padujoomist ja füüsilist vägivalda ei ole, ei saa vist mitte keegi aidata? Mida ometi teha?

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere õhtust!

Lugesin Teie murest ja mul hakkas ka mure.

Ühest küljest, lastekaitse on täiesti mõeldav abiline. Aga teisalt, mida siis lastekaitse teha saaks? Tulevad korra, vaatavad, teevad ettekirjutuse mingil viisil ja lähevad jälle ära. Aga laps jääb sinna ja elu läheb sama moodi edasi. See peaks kohe väga-väga hull vist olema, kui laps ema käest ära võetaks. Või teeksid nad ka muud? Võibolla tasub nendega nõu pidada, millised on nende võimalused. Mida nad saaksid Teie lapselapse heaks ette võtta?

Teise asi oleks see, kui Teie katsuksite oma tütrega taas leppida ja Te saaksite ise oma lapselapsel silma peal hoida ja tema eest nii hoolt kanda, et tal hea oleks. Ma usun, et Teil on raske temaga ära leppida, aga nii pikk ei saa ju tütre viha ema vastu olla, et see Teid takistaks lapselapsega koos olemist. Kui Teie enda pahameel tütre elu üle laseks Teil temaga leppida. Mida muud Te saaksite teha? Last oma kodust ära võtta oleks veelgi raskem lapsele ja võõras kodus ilma ühegi lähedaseta elada, ka ilma vanaemata, ma ei kujuta seda hästi ette. Te ei taha kindlasti lapselapsele sellist elu. Ka kõige nadimas kodus on elu hoopiski parem kui võõras kodus siidis ja sametis ning rikkaliku söögilaua taga. Oma ema ja isa, olgu nad millised tahes, on ikkagi omad, mitte võõrad. Ja kui Teie suudate oma pahameele vaos hoida ja selle kaudu tütrega leppida, siis on Teie lapselapsel olemas keegi, kes hoolitseb. Ehk siiski õnnestuks teil oma pahameel kõrvale jätta olulisema, ehk siis oma lapselapse, pärast.

Kannatlikku meelt soovides,
HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Konfliktid

Tere!
5 aastat tagasi kolisin oma mehe juurde elama. Suhe oli just alganud ja olin lapseootel. Seega sai kolitud oma kodukohast mehe vanaema majja elama.
Jätsin kõik oma tutavad ja sõbrad ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Põlvkondade vahel on konfliktid ikka olnud ja ega neid arengufilosoofiliselt vaadates vältida eriti ei õnnestugi. Kuid suur suhtlemistarkus selles situatsioonis on oskus vältida konfliktsete arusaamade ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi