Mees kardab suhelda 03.03.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Mul on selline mure. Ei oska ise sellele diagnoosi panna. Oleme mehega (vanus 30) 10 aastat koos olnud. Kunagi aastaid tagasi oli kõik hästi, käisime igal pool kinos, külas, kohvikus - ilma , et see oleks pingeid tekitanud nagu normaalne pere ikka. Nüüd ta justkui väldib inimesi. Väljas me enam koos ei käi, vanade sõprade juurde tuleb väga harva. Kui on tekkinud uued sõbrad, kuhu on kutse koos mehega - siis ta kaasa ei tule. Eriti hea on tal leida vabandust, kui näiteks kellegil on lapsed kaasas -ah see on lastega pereüritus. Või kui on firmaüritused kaaslastega - siis kui ta ka on kaasa tulnud kunagi - siis läbi väga suurte pingete rägastiku kõigepealt. Ta ise selles probleemi ei näe kahjuks. Pigem ütleb, et ta ei lase endale pähe istuda ja ei pea naise sabas jooksma. Samas on ta muidu hea mees ja armastus on meil suur ning vastastikune.
Mina näen siin väga suurt probleemi. Kui enam koos kuskil ei käida, siis ei tekki ka uusi muljeid ja elamusi. Ning ei ole väga tore igalpool üksi käia - kus teised on oma meeste või naistega. Tahaks ka ennast väljas käies naisena tunda. Temast on ka kahju - justkui lõikab ennast maailmast ära. Kindlasti on okei, kui aegajalt ei viitsi kuskile minna iga kord - ja see on täiesti normaalne minu meelest. Kuid kui sa väldid igasugu tegevust... Ainus asi mis ei tekita pinget on paari lähema sugulase juures käimine ja ühe-kahe sõbra. Võib-olla on siin probleemiks pikaajaline antidepressantide ja unerohtude tarvitamine. Siinkohal minu meelest kirjutatakse neid tänapäeval liiga kergelt inimestele välja ja ei hoiatata väga tugevalt lisamõjude eest. Ning ka alkoholi tarvitab ta 5 korda nädalas. Võtab unerohtu ja joob õlut peale - äkki peaks rohkem kampaaniaid tegema ka meedia, et alkoholiga unerohtude ja amtidepressantide tarvitamine on ohtlik. Ma ei tea, kas te sellise kirja põhjal oskate aidata, aga olen tänulik südamest abi eest. Kuidas ma saaksin teda aidata, sest arsti juures ta kindlasti oma asjadest ei räägi. Kuna ta ei näe selles kõiges ise probleemi. Tänan.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Suhtlemis-lembus on individuaalne. Aga selgub, et teatud määral ja teatud sõpradega see ikkagi on. Siin arstirohtudega seda edendada ei saa. Motiveerima peaks muude vahenditega, mis temale olulised. Aga mis?
Murelikumaks teeb mind - Ning ka alkoholi tarvitab ta 5 korda nädalas. Võtab unerohtu ja joob õlut peale!!!
Siin näen kahte probleemi: a) alko-lembus, b) ravim-lembus (kas liig-tarvitamine, kuri-tarvitamine või sõltuvus, seda ei saa nende andmete alusel öelda). Ja see selgitab ka selle suhtlemis-passiivsuse ära - teda motiveerib rohkem kodune õlle-vaht ja tabletikene, mitte mingi ontlik seltskondlik kokkusaamine ja Ilmast-Spordist-Poliitikast rääkimine.
Kindlast ütleb, et alkohol-õllekene ei ole talle probleem jne., jne. See on ilus jutt, aga maksab praktika - Ole kaks kuud ühegi õlleta, siis, Mees, usun ma veidi sinusse. Muu on kõik tühi jutt.
Uneprobleemidele tuleb ka lahend leida, ainult tabletile lootmine on vale lahendus.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?