Kaelaradikulopaatia Autor: Toomas Asser

Kaelaradikulopaatia. Radikulopaatia tähendab närvijuure igasuguse päritoluga kahjustuse sündroomi. Varem kasutusel olnud mõiste radikuliit ei ole korrektne, kuivõrd otsest närvijuure põletikku ei ole. Kaelaradikulopaatia sagedasim põhjus on lülivaheketta väljasopistumisest või kaelalülide luulistest muutustest tingitud surve närvijuurele. Kaelaradikulopaatia korral on vaevused tavaliselt ainult subjektiivsed, väliseid haigustunnuseid ei ole. Iseloomulikud sümptomid on kindla lokalisatsiooniga nn radikulaarne kiirguv valu ning tundlikkushäired õla- ja küünarvarres ning sõrmedes. Kaela liikuvus on sageli piiratud ning kätte kiirguva valu võib vallandada pea pööramine, sirutus või painutus. Kätes tekib surin või piki selgroogu kulgev elektrilöögitaoline aisting.

Kõige sagedamini esineb kaela 7. närvijuure kahjustuse sündroom, mille korral kiirgub valu õla- ja küünarvarde ning tekib tuimus ja surin sõrmeotstes, eriti nimetissõrmes ja keskmises sõrmes. Vaevused saavad leevendust kätt kukla taga hoides ja pead toetades, hästi mõjub ka soojus, venitus ja kehalise koormuse vähendamine. 

Kaelaradikulopaatia diagnoosimisel on olulise tähtsusega radioloogilised uuringud, valikmeetodina magnetresonantstomograafia. Ka ägedas faasis on soovitatavad kerged võimlemisharjutused, jalutamine, jalgrattasõit, ujumine. Ravimite tarvitamise eesmärk on leevendada valu ja vähendada lihaste reflektoorset pinget. Kirurgiline ravi on näidustatud siis, kui käevalu ületab kaelavalu, kui esineb tundlikkushäireid või lihasenõrkust.

Vt ka radikulopaatia.