Segaduses 11.08.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Ma olen alati arvanud, et olen enesekindel, suudan erinevate olukordadega hästi toime tulla ja teha mõistlike otsuseid. Sellepärast ei uskunud ma ka kunagi, et oma muredega psühhiaatri poole pöördun. Tõenäoliselt ma polekski, kui mu sõber poleks mulle seda soovitanud. Ka temal on minuga väga sarnane probleem ja hetkel on ta elust niiöelda "pausi" võtnud.

Noorena polnud mul kunagi palju materiaalses mõttes, kuid mu vanemad kasvatasid mind korralikult. Mul olid alati head hinded koolis. Ei ühtegi probleemi ega vahejuhtumit. Gümnaasiumi lõpetasin enda jaoks rahuldavate tulemustega ning olin enesekindlalt suundumas ülikoolihariduse poole. Sain isegi Eesti Maaülikooli õppima tasuta õppekohale. Küll polnud mul aga kindlat sihti, mida ma tahan õppida. Huve on mul olnud palju, alates spordist ja kehakultuurist ning kokkamisest kuni tehnikani välja. Nüüd kui järele mõelda, siis otsus sai langetatud "tegutsemise käigus". Algselt olin ma kindel, et valin erialaks ehituse. Viimasel minutil muutsin eriala aga tehnika ja tootmise vastu. Arvasin just seda eriala olevat õigena minu jaoks. Esimene aasta ei olnud väga hull. Oli küll palju probleeme kohanemisega ning julgusega, kuid sai ka palju uusi kogemusi. Esimene kooliaasta lõppes minu jaoks normaalselt. Suutsin täita vajaliku õppekava ning püsisin riigieelarvelisel kohal. Enne teist õppeaastat sain ma aga oma sõbralt suurepärase pakkumise, millest ma lihtsalt ei suutnud keelduda. Ta kutsus mind endaga kaasa välismaale, et seal elada ja töötada aasta aega. Mul pole olnud kunagi võimalust reisida ningg see tundus justkui õige tegu. Pealegi oli meil raske majanduslik olukord peres ning mu vanemad poleks suutnud mind õpingute jooksul niikuinii majanduslikult toetada. Taotlesin seega koolist akadeemilise puhkuse ning viibisin aasta aega kodumaalt eemal. Tagasitulles olin ma kõvasti muutunud - minu maailmapilt, huvid, väärtushinnangud, mõttelaad. Sisemiselt olen ma hoopis teine inimene kui enne. Kohe reisilt naastes jätkasin ma oma õpinguid ja siis hakkasid asjad natuke viltu vedama. Teisel õppeaastal enam õppimine nii edukalt ei läinud. Ained olid väga rasked, tohutult kõrgemat matemaatikat ja füüsikat. Huvi tärkas rohkem võõrkeele vastu ning pidevalt mõtisklesin selle üle, et mida ma elult üldse tahan ja kelleks ma tahan saada - nii elukutselt kui isiksuselt. Taoline filosofeerimine kestis mul terve õppeaasta ja tulemuseks on nüüd minu jaoks väga ebameeldiv olukord. Isegi võiks öelda, et veidike hirmutav.
Kuigi terve aasta sai koolis käidud ning õppetöös osaletud, on mul enamus aineid sooritamata. Ning ikka olen ma segaduses. Veel rohkem ajab mind segadusse see et ma ei usu et ma tegelikult sellises olukorras olen, sest mul pole ei õppimisega ega keskendumisega kunagi varem probleeme olnud. Kõik tundus minevat kindlat rada mööda, kuid nüüd suundun ma kolmandale kursusele tohutute võlgadega, kohustusega maksta õppemaksu, kuna ma langesin riigieelarveliselt kohalt välja, ning ilma igasuguse motivatsioonita. See tekitab minus närvilisust ja kerget paanikat, mida ma tavaliselt suudan kontrolli all hoida, kuid nüüd kasvab kogu koorem justkui liiga suureks.

Minu sõber soovitas mul teha sama, mis temagi - võtta koolist aasta aega puhkust. Võibolla on tõesti see, mida vajan. Võibolla peaksin jätma hetkeks kooli asjad ja mõtlema kas ma üldse tahan seda eriala õppida ja ülikool on üldse minu jaoks. Kui ma vähegi tahan antud eriala lõpetada, siis peaksin akadeemilise puhkuse ajal kõik võlad ära likvideerima ning see annaks mulle võimaluse taas raja peale saada. Nüüd selgus aga, et mul pole võimalik omal tahtel enam akadeemilist puhkust saada, kuna kasutasin selle juba reisimise peale. Koolis öeldi mulle, et akadeemilist puhkust on võimalik veel taodelda kaks korda, kui taotlusele lisada arsti tõend. Kas mul oleks võimalik antud olukorras puhkust taotleda ning kust peaksin ma otsima abi? Taotlus tuleb esitada enne 31. augustit, seega pean ma leidma oma probleemile lahenduse peagi.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kas välismaal või kodukamaral rahuldava palgaga tööd on? Millised on suhted kodustega (kas majanduslik sõltuvus neist või juba iseseisvunud)? Millised on elusihid (eriala eelkõige, siis teised)? Milline on tervislik seis ja töövõime (motivatsiooni olemasolul)? Mis selle rännuaastaga siis selgemaks sai, milline tarkus nüüd taskus on? Kas järgnev õppepaus (saades umbes samavõrd jällegi elutarkust) end ikkagi õigustab? jne. Kas see mõte õpipausist on põgenemine pingelise õpitöö eest, "põhjus" laisklemiseks? Mis peaks selle järjekordse õpipausi ajale selginema? MIS? Millised plussid on õpitöö jätkamisel võrreldes järjekordse pausiga?
MÕTLE, mees. Pea ka kodustega nõu.
Tõendi saab psühhiaatrilt.
Kimbatuses on paljud olnud. Õpipaus on ka minul olnud (seoses sõjaväega) ja minule tuli see kasuks - pärast hakkasin teadlikumalt ja paremini õppima.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?