Probleemid vanematega 14.02.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei oska enam kuskilt alustada, ega kuhugi pöörduda. Nii palju, kui ma mäletan, olen ma alati olnud oma kodus nagu võõrkeha, mind pole siia mitte kunagi tahetud ega oodatud. Mitte kunagi pole mu saavutuste üle keegi kodune rõõmustanud, samas kui võõrad inimesed (õpetajad, klassikaaslased) on siirast rõõmu avaldanud. Olen pea iga päev end lihtsalt magama nutnud, ma ei näe elul mõtet 10-aastasest saadik. Ma küll kordan endale pidevalt, et küll see varsti läbi saab ja ma pääsen kohe kohe, kui 18 saan, aga kuhu? Mul pole mitte kuhugi minna, sest kõik rahad, mis ma teeninud olen või mida sugulased ja sõbrad kinkinud on, on minult võetud. Mulle korrutatakse pidevalt, et ma olen alati saanud kõike, mida olen tahtnud, kuigi ma käin misjonipoest saadud riietega, sest mul pole mitte kunagi taskuraha olnud. See pole muidugi üldse oluline, sest ma oleksin nõus nende kaltsudega edasi käimagi, aga see, et nad tõesti ka ise vist usuvad, et mulle on absoluutselt kõike antud ja mul on kõik olemas... Väiksemana karistati mind füüsiliselt iga asja eest, kui mingi puru maha kukkus või mida iganes, alati leidus põhjus. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma oma keha nii kohutavalt vihkan, alati kui ma seda vaatan, tuleb kõik uuesti meelde. Muidugi enne kehalise kasvatuse tundi sain vähem, seepärast võib-olla keegi ei märganudki. Ma olen alati üritanud oma vanemaid mitte üldse kellelegi näidata ja neist mitte rääkida, väiksemana mõtlesin alati, et äkki nad on mind hoopis lapsendanud ja mu päris ema ning isa päästavad mu, aga see ongi illusiooniks jäänud. Kui füüsilise karistuse ma kannatasin veel kuidagi ära, siis see vaimne terror, mis kestab siiamaani, on mu täielikult ära kurnanud. Mul on pidevad suitsiidimõtted, ma kardan inimestega tuttavaks saada, kuid samas ma kardan ka seda, et tulevikus oleksin võib-olla nõus abielluma igaühega, kes mulle vähegi mingit tuge pakuks. Juba praegu tundub nii, et kui ma vaid ära saaks ja kui keegigi natukene hooliks. Ma olen arvatavasti liiga arg ja kardan ka füüsilist valu, muidu ma enam ilmselt siia ei kirjutakski. Ma ei oska enam kuhugi pöörduda ka, sest mul on häbi sellest inimestele rääkida, seda ei tea isegi vanavanemad. Ma olen käinud psühholoogi juures, kuid ma ei suuda silmast-silma sellest rääkida, kuhugi lastekaitsesse oleks ka liiga hilja juba pöörduda ja ma ei taha, et keegi seda teaks, aga samas ma tunnen, et vajan abi. Olgu see minevik, nagu oli, aga kui see mu tulevikku mõjutama hakkab, siis ma ei saa sellel edasi lasta kesta. Ma ei tahaks neid inimesi enam kunagi näha, võib-olla on vale nii mõelda, aga ma tunnen, et mu probleemid algavadki just sealt. Ma pole mitte kunagi kuulnud ega näinud, et vanemad enda lapsi vereimejateks, värdjateks, sitasteks tõbrasteks jne sõimaksid, see teeb kohutavalt haiget, aga ma ei taha neile enam oma pisaraid näidata, mulle tundub, et see annab just hoogu juurde ja neile meeldibki näha mind õnnetuna. Ma tahaks teada, miks nad nii teevad, aga samas olen mõelnud, et mis ei tapa, teeb äkki tugevamaks, võib-olla on tulevikus mul paks nahk ja ma ei karda enam kedagi. Ma tõsiselt imestan, et ma veel nii õigel rajal olen püsinud, ma ei joo, tarbi narkootikume ega suitseta ning üritan tegeleda muusikaga, see on ainukene mis mind veel elus hoiabki (ja lootus, et kunagi see lõppeb). Mis on kõige imelikum: nad sõimavad kõiki teisi ümberringi ja arvustavad iga nende sammu, nad on kohutavalt rassistlikud ja silmakirjalikud, aga endas mingit viga ei näe.
Ma tunnen vahel juba, et ma olen vist kõik pisarad ära nutnud, tunnen end vahel ka täiesti tuimana juba. Samas lähen tavaliselt juba vihaseks ja olen üritanud ka vastu öelda, et miks te nii teete, aga see on mõttetu, saan lihtsalt asjatult peksa ja veel hullema sõimu osaliseks. See kõik on mulle vist juba mingi psüühilise probleemi tekitanud, üks päev ma näljutan end, teine päev söön kohutavalt. Tavaliselt olen ma väga närvis ja õnnetu, vihkan end. Ma olen proovinud kääriotsaga kätte lõigata, teinekord löön pead vastu seina või surun küüned endale sisse, ma tean, et see on haiglane, aga füüsiline valu tundub leevedavat vaimset. Ma ei oska juttu kuidagi kokku võtta, aga loodan, et oskate mingit nõu anda. Ma elan muidu väiksemas linnas ka, nii et siin pole neid psühhiaatreid ja psühholooge eriti võtta ka ning nagu ma juba ütlesin, siis ma ei suuda inimesele otsa vaadata ja tuimalt seda lugu rääkida, mul on kohutvalt piinlik ja halb tunne selle kõige pärast.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oma isa ja ema me valida ei saa - selline on Looduse seadus. Tänu isale ja emale oled sa olemas, oleme me kõik olemas. Millisesse sotsiaalsesse keskkonda-perekonda me sünnime, ka see ei sõltu meist. Mõni on sünni poolest Prints ja mõni Kerjus - sotsiaalses mõttes. Kokkuvõttes - stardijoon ei ole meil kõigil ühine aga edasine sõltub juba väga palju meist endist: mis ei kahjusta, see teeb tugevamaks, tegevuse sihipärus ja elu suureesmärkide poole pürgimine.
"Vihkan end... ja keegi minust ei hooli!"
NB! Kuidas me ise end hindame, nõnda hakatakse ka meist hoolima, lugu pidama, arvestama. Alandlikke alandatakse, enesekindlaid austatakse, nendega arvestatakse. Inimene saab seda, mida ta teistele pakub. Isa ja ema on sul närvilised, kergesti vihastuvad, agressiivsed - ilmselt on nemadki kusagil elule jalgu jäänud ja valavad nüüd oma sisepingeid-osalist saamatust sinu peale välja. Seda teades saad oma suhtumist ja siis ka käitumist nende suhtes muuta. Ootad vihkamist ja vaenu - saad vihkamist ja vaenu. Ootad ja pakud neile sõbralikkust-abivalmidust - hakkadki seda varsti saama. Võta seda sotsiaalset elu kodus ja väljaspool NAGU näitemaängu, näitemänguliselt - siis on palju-palju kergem. Erika Salumäe oli lastekodus ja "allavoolu minnes" oleks sattunud elu pahupoolele, aga ta tunnetas oma annet ja kutsumust spordis ja seal end ka realiseeris - nüüd on kahekordne olümpiavõitja. Järelikult - õige eesmärk viib läbi halli kivi, karastab, tugevdab ja pakub elurõõmu.
Mis on sinu elu-eesmärk, milles oled andekas? Selle selgitamisest alusta ja siis kõnni kindlalt oma rada.
Oled elus juba tugevasti karastatust saanud ja seetõttu JÕUAD KAUGELE!
Mured pihi Päevikusse, Päevik aitab ka elurada korrigeerida.
Võta raamatukogust minu raamat "Väljavalitu" ja seda lugedes leiad ka enda andekusemäed ja õnnemägedele viiva raja.
Kõik suurkujud on oma mägedele jõudnud läbi raskuste, paljud ka läbi vaeva ja valu. Jõudsid õnnemägedele nemad, jõuad ka sina.
Proovi ka vanavanematega suheid avada.
Igast murest saab üle!
Parimat sulle soovides,
tohtrionu Jüri

Kas see arutelu oli kasulik?