Mingi häire? 24.06.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

hulluks.Tundides ma ei suutnud tihti keskenduda ja mõtlesin koguaeg oTere,ma muretsen oma vaimse tervise pärast.Ma pole kunagi olnud täitsa tavaline laps,sünnist saati olin võõraste seltsis väga kinnine ja häbelik,käisin koguaeg oma vennal sabas ja mängisin mida tema mängib ning sõbrutsesin tema sõpradega,ise agapole kunagi kellegagi tuttavaks saanud ja ei tahtnud võõraste lastega mängida,nii oli ka lasteaijas kus ma ei suhelnud kellegagi ja olinomaete.Kasvatajad isegi küsisid minult paar korda,et kas ma olen tumm mille peale ma pööritasin solvunult pead ikka olles täiesti vait.Koolis ma püüdsin natuke kellegagi sõbruneda,aga mulle tundus koguaeg,et meil ei ole midagi ühist ja ma ei oska nendega olla või õigesti käituda.Mul tekkis side ainult minust nooremate lastega keda seal loomulikult ei olnud.Nii ma olingi kõik kooliaastad vait oma pingitaga ja lõppuklassides mind pidasid kõik mi mõtteid,ei kuulanud üldse mida õppetaja räägib,sellepärast taükskord karjus minu peale kõvast sest ma ei toonud kooli seda mida ta päev enne oli palunud,algul ma olin sellest shokkis ja pärast väga vihane,sest ma ei saanud aru mis õigusega mingi võõras inimene võib minuga riielda,ta ei ole juminu ema...riidlemisi tuli veel,kuid ma hakkasin kuulama hoolikamalt mida ta räägib.Õppetajad rääkisid,et ma istun küll tunnis kuid samas mind nagu ei olekski seal,ei tööta kaasa(kuigi ma töötan)ja tihtipeale kuulamise asemel vaatan aknast nälja ja et ma kunagi ei naerata. Kehalises kasvatuses ma olin jube saamatu,näiteks kaugushüppes kus kõik said peaaegu kolm meetrit,mina sain peaaegu meetri,pallimänge ma vihkasin seisin lihtsalt kõige kaugemas nurgas ja lootsin,et pall ei lenda minu suunas,sest viskamine ega püüdmine polnud mul hea ja mulle ei meeldi mängida kambas.Lõppuklassides tekkisid ka probleemid kooliskäimisega,istusin kodus kuude kaupa ja ei osanud seletada mida ma kardan või milles asi on ja üldse ma pole kunagi oma tunnetest osanud rääkida.Õpetaja pakkus mulle kooli psühholoogi juurde minna,aga ma ei läinud,sest ei teadnud mida talle öelda kuna ma ei osanud ka endale seda seletada,nüüd ma kahetsen,aga ikka kardan,et ei oska normaalselt suuliselt kõik ära rääkida nii,et minust aru saadaks.Lapsepõlves mul oli paar sõpra,aga kui ma sain umbes viieteist aastaseks sai mul kõikidest villand,sest nad olid rohkem nagu koorem,mul oli nendega koguaeg igav ja ühel päeval ma mõtlesin,et tahan jääda üksi.Koolis ma lõppetasin vaevu üheksanda klassi ja nüüd kardan kuhugi edasi minna,sest hakkab jälle pihta jama õppetajate ja klassikaaslastega.Ma ei oska inimestega suhelda,sest ma kas olen täiesti vait või lähen liiale ja käitun nagu kuueaastane laps või ütlen midagi mida ei tohiks...nii ma väldingi enamasti inimesi,mul pole ühtegi sõpra,istun terved päevad kodus,ema küsib,et kas ma olen ennast elusalt maha matnud ja hakkas tõsiselt mõtlema,et ma käitun imelikult ja nii mõtlevad ka teised.Ma tihtipeale mõtlen,et ma olen mingi looduse viga,ei saa millegagi hakkama,olen kõikidele koormaks ja unistan millal ma ükskord ära suren.Kõige hullem on see,et ma ei tea miks ma selline olen ja kuidas elada edasi.
Natuke aega tagasi ma sain teada Aspergeri sündroomist ja mulle tundus see kuidagi minu moodi,ma isegi täitsin internetis testi mis näitas tulemust 140 200-st,siis ma täitsin veel umbes kümme korda sama testi tulemus oli enam vähem sama,aga selle põhjal ma ei saa midagi oletada,kuid kas oleks põhjust psühhiaatri juures kontrollida või oleks se tobe minna ja öelda,et ma nüüd arvan siin,et mul on Aspergeri sündroom?
Või mida ma enda eluga pean nüüd edasi tegema?Mul on juba häbi inimeste seltsis olla...ja ka vanemate ees.
Ette tänades N 19

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tänapäeva koolisüsteemil on kaks suurt kasutamata reservi: suhtlemisoskuse ja suhtlemisjulguse koolitamine on puudulik ning kehalise aktiivsuse-kasvatuse nõrkus, praktiliselt olematu. Kehalise tegevuse kaudu areneb ka vaimse tegevuse julgus, enesekindlus. Enesekindluse kasvades suureneb ka suhtlemisjulgus. Kõik need tegurid on treenitavad. Kui koolis ei tegeletud sellega (tänapäeva kool kahjuks peaaegu ei tegele sellega) siis tuleb sellega ise ja nüüd tegeleda.
Psühhiaatri jutlul käiksin ka - saad selgust, enesekindlust, soovitusi edastisteks tegudeks. Tee endale väike treeningu-enesekasvatuse päevik ja tegutse.
Julge ei karda!
Tegutse.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Hääled peas

Pidevad hääled peas. Mida teha? Arst andis mingeid tablette aga need pole mõjunud. Algul oli päris hull aga sellest nö nägemustest ja jõulisest häälte poolt hirmutamisest sain lahti aga pidev korruramine ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Alkohoolsed meelepettelised häired. Tervenemine - täielik alko-keeld ja psühhiaatri või narkoloogi poolt antipsühhootikumi ravmid.

Tervislikud eluviisid.
Töö- ja kodu tegemiste prioriteedid ...

Loe edasi

Aspergeri sündroom

Tere!

Kes on Tallinnas kõige pädevam psühhiaater diagnoosimaks täiskasvanul Aspergeri sündroomi?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Psühhiaatrid, kes ka lastega tegelevad. Kui seda häiret lapseeas ja nooruses täheldatud ei ole, siis:
a) kas seda ei olegi või
b) on sedavõrd tagasihoidlikult, et pole sekkumist vajanud; ...

Loe edasi

Pipolaarsed meeleolu häired

Soovin vastust küsimusele : mis on haigus pipolaarsed meeleoluhäired? Kuidas seda ravitakse, mida peab teadma kui on diagnoositud selline haigus,kuidas käituda sellise diagnoosiga inimesega, millest hoiduda, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Selle häire korral on periooditi tundeelu, mötlemise ja tahtesfääri tegude "körgperioode" - maniakaalsusi kui ka vastassfaase - depressiivsust.
Vaheperioodidel on inimene ilma mingi häireta, täiesti ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: