ärevushäired/paanika/masendus/ahistus 14.10.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 23 aastane ja hädas ärevushäiretega. Esimest korda paanikahoog tuli 2007 aasta suve lõpul, kui ema andis mulle valuvaigistit, mis mulle ei sobinud ja sellest, et hakkas paha, tekkis paaniline hirm, et suren kohe ära. Ma ei saanud pikka aega aru mis mul viga on ja kartsin koguaeg, et äkki saan infarkti, sest sydame piirkonnas olid tugevad valud ja õhtuti ei saanud hingata normaalselt. Kuid siis jõudis kätte õhtu, kus ma tundsin, et hakkan hulluks minema ja kuna mul on 4 aastane poeg, siis seda enam ma kartsin, et äkki kui ma hulluks lähen võin talle kuidagi ohtlik olla. Hakkasin siis ise netist otsima vähi kohta informatsiooni ja oma symptomeid sisestades netti leidsin vastuse - mul olid paanikahood. Olen oma mehega Soomes elanud, kuid kevadel otsustasime Eestisse kolida(mida ma väga ootasin), kuid sealsest elust ei tulnud midagi välja ning paar kuud hiljem tuli tagasi kolida Soome ja siis läks mu seisund väga hulluks. Ma kartsin paaniliselt, et võin oma lapsele liiga teha (hiljem psyhhoterapeudi käest kuulsin, et see oli sundmõte) - kuigi tegelikult ma ei teeks talle kunagi liiga ( see mõte tuleb veel praegugi tagasi, kui ma yxi kodus olen vahest aga enam ei tule silme ette jubedaid pilte sellest mõttest). Lõpuks mees ei julgenud mind enam yxi koju jätta, kartes, et võin endaga midagi teha ja mina polnud lapsega nõus kodus olema, sest teadsin, et vanaema juures on tal parem olla. Ärkasin öösiti koguaeg ja nägin väga jubedaid unenägusid - lõpuks ma praktiliselt ei maganudki( perearst kirjutas siin Soomes mingid väga imelikud rohud, mida ma yle 4 päeva ei suutnud võtta) - ning siis otsustasin Eestisse minna abi otsima ja abi ma ka sain. Nyyd olen Soomes lõpuks tööd leidnud seega ei ole olukord nii hull, saan oma eluga jälle ise hakkama, kuid see tunne minust ei kao -ebareaalne tunne - nagu ma oleks võõras enda jaoks. Käisin ka siin psühhoterapeudi juures korra ning tema jõudis otsusele, et mul on ahistus ja seda sellepärast, et ma tahan väga tagasi Eestisse, kuid mu mees ei tule ja minu otsustada jääb see, kas ma lõhun oma pere või ei. Ma ei tea kas yldse need on need põhjused, mis on mind muutnud nii palju. Ma olin enne kõike seda jama väga rahulik, kindlate põhimõtetega inimene, tahtsin hakata tulevikus töötama lastekaitse alal. Aga nyyd need unistused on kõik purunenud, sest need sundmõtted röövisid mult täielikult enesest lugupidamise tunde. Ma ei pea enam ennast kellekski ja õhtuti tunnen jubedat hirmu-ma ei tea mille ees, elu tundub hall ja tyhi. Ülekõige ma tahaks, et mu lapsel oleks minuga koos olles turvatunne, kuid kui minul puudub see tunne, siis lapsel ei ole hea olla - muidugi pyyan tema ees võimalikult rahulik ja heatujuline olla. Seega, kas ma võin kunagi yldse jälle leida oma sisemise rahu, turvatunde ja olla jälle see sama inimene, kes enne seda haigust? Kuidas ma kyll saaks abi?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Psühhoteraput on hea aga psühhiaater parem. Minge psühhiaatri jutule. Praegu on v.häid rohtusid, mis neid pingeid leevendavad-kõrvaldavad. Ja siis ka harjutused:
a) et pingeid väljutadada-maandada,
b) et organsimi tugevdada,
c) et suhtumist väliskeskkonda muuta,
d) et suhtumist endasse (enesehinnangut) muuta.
Igast murest saab üle!
Enesekindlust ja tegutsemist,
Jüri O,-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?