buliimia 19.07.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere.
Olen vast hiljuti saanud 16 aastat vanaks tüdrukuks.nüüdseks olen umbes poolteist aastat vaevlenud toitumishäirete käes.alguse sai see lihtsast nn mõnepäevalisest toiduta olemisest kuna kui kõht tühi ja see sisse tõmmata paistab inimene peenem ja kuna oli ka rannahooaeg siiis ega ei tee ju paha veidi saledam näida.nonii.alguses ma siiis kaalusin 56-57kg 168cm juures.ega alguses ei olnud raske keelduda toidust.kuna emal ei olnud aega tähele panna minu toitumist siiis ei olnud ka kedagi teist kes mlle algusses oleks mõistuse pähe pannud.pool aastat olid mul kergemal kujul toitumishäired.lihtsalt keeldusin mõnest söögikorrast ja magusad palad loovutasin väikevennale talvel siiis ema läks välismaale tööle ja ma jäin üksi elama(ema käis külas nii kolme nädala tagant ja siiis ka nädalavahetuseks)väikevend elas vavavanemate pool.Raha oleks mul olnud et toitu osta kuna ema pangakaart oli minu käsutuses.Isa ml pole..no on aga ta elab oma elu välismaal.Kindlasti on mu praegusele vaimsele seisundile andnud tugeva löögi mu lapsepõlv mil ema ja isa veel koos ealsid ja u 9 aastat oli vaimset terrorit,millest saab praegu alles täpsemalt aru.
nonii...siis kui ema välismaal tööl hakkkas käima hakkasin mina ennast sihilikult näljutama.koju süüa ei ostnud.jõin umbes teed ainult...nii mitu kuud järjest.põhimõtteliselt kuni suveni.vahepeal kui vanaema külas käis tõi mõned pirukad võinii...koolist tulles kui olin avastanud need pirukad ja vanaema kirjakese mis ta oli jätnud lauale ,sõin pirukad ära ja tekkisid mõtted et miks ma peaksin nüüd enda nn ideaalse kaalukaotuse ära rikkuma ...toppisin näpud kurku kuna tundus et see oli meeletult ideaalne meetod.alguses ma ikka ei oksendanud tihti kuna ei suutnud.hmm...mõtte oksendamiseks sain muidugi ameerika supermodelle vaatamast kus üks tegi samuti.
möödusid kuud ja olin saanud kaaluks 43-45kg..alguses ei langenud need kilod midagi kolinal kuna ma olin väga hea tervise juures ja meeletlt heas füüsilises vormis...(aga miks maha võtma hakata?mulle ei meeldinud mu kõht:Pselline ümar..otseloomulikult mittte pekk vms aga lihtsalt ümar..ja veel tuli mu klassiõeks meeletult peenike tüdruk kes oli iluvõimleja,aga oi mis ma annaks praegu et ml endine figuur oleks jA selle figuuri juures ma sain süüa mida tahtsin)...
nonii kirjutame edasi.oli siiis suvi ja ema sai aru(!!!aasta kulus)et mu toitumisega ei ole kõik korras....sai aru et ma olen ikka meeletult peenike.aga ta ei saanud aru et ma buliimik v anorektik..no siiis ta enda targa aruga andis mlle kõike süüüa ...et aga söö ainult et kosu vms..ema kojutuleku päeval ühel nädalavahetusel siiis ma sõiongi ja mõtlesin et pohh hakkan normaalselt jälle sööma aitab sellest kammajaast.okei...sõin siiis meeeletult kõike ikka.õhtul hakkas kõht selliselt valutama kuidas pole elusees veel valutanud..ma mõtlesin et ausalt ma suren ära.öö otsa oksendasin...ja oksendasin kõik samal kujul välja nq olin söönud..magu ei töötanud enam absoluutselt...kuna käis see surm silmeeest läbi mõtlesingi et ohh hakkan normaalseks jälle...okei...mõned päevad siiis sõin normaalselt ja siiis kui ema ära jälle läks peale nädalavahetust hakkas see kammajaa jälle pihta.issand kuidas ma oleks tahtnud et ema oleks minuga koos olnud...ma olin ju lihtsalt väike tüdrukuke kes ei osanud ise ennast aidata:S
jube...no ma siiis lihtsalt ei suutnud vastu panna enam toidule käisin poes ja ainukesena ostsin vaid magusat mille ma korraga ära sõin...lõhki oleks lausa läinud ja siiis näpud kurku ja olin jälle seest tühi..peale oksendamist tuli(tuleb)alati nutt ja masendus peale...
sügisest kolisin vanavanemate juurde kuna ei suutnud üksi olla...oli üheksanda klassi lõpetamise aasta.hakkasin veits sõpreadega rohkem suhtlema ja pidudel käima...talveni mööduski minu elu pidudega.nädalavahetustel ei olnud kodus vaid peol..no ega ma nädalavahetusel midagi ei söönud siiis...
nädala sees koolis ka ei sööniud ja kui koju läksin siiis sõin ..aind sõin..vanaemaga ju koos elades on toit alati laual ja magusat kõriauguni..koogid värgid särgid.et söö surnuks end...ahjaa suvel ennem üheksandasse klassi minekut unustasin ma kogematta vee enda nn toidule wc peale tõmmata ja just ema suutis wc-sse minna...siiis sai ta teeada et ma oksendan..aga ta lihtsalt ei öelnud mlle midagi peale selle et ära ole loll ja et lõpeta ära(nagu ma ei oleks ise seda teadnud!)
siiamaani arvab et ma teen seda vabatahtlikult ja et ma tahan peenikeseks saada ,ta ei saa aru et ma ei suuuuuuda lihtsalt ju ära lõpetada.ei suuda.!
nonii nii ma siiis kevadeni oksendasin iga õhtu mitu korda...vanaemale rääkis emme ka seda niiet vanaema ja vanaisa ikka sõimasin mind päris korralikult.vanaema üldse üldiselt ei sallinud mind.kevadel hakkasin abi otsima noortenõustajalt..ta oleks mu saatnud haiglaravile aga ml oli 9nda lõpetamine ja sinnapaika mu ravi jäi.praegu on siiis juuli.nüüd ma lihtsalt kardan paaniliselt ära surra ja ei suuda mitte mingisugust tegevust leida.mittemiski ei huvita enam.kohutav on see.sõpru ka ei ole kellega saaks rääkida kuna kolisin emaga väljsmaale ära ja tulen uuest õppeaastast siiia kooli.kohutavalt tahaks augustis haiglasse minna ja oleks mõned nädalad seal ja saaks ravi.kuna ma ei suuuda enam siiis olla niimoodi.võõras keskkonnas ja üksinda.ega emal ei ole ju töö kõrvalt aega.ja praegu ta arvab et ma ei oksenda.kuna ma seda talle ütlesin.ta ei viitsinud mu probleemi isegi süveneda ega tõsiselt võtta seda jampsi.
iga õhtu ennem uinumist tuleb mlle nq mõistus koju jälle ja ütleb et homme saab kõik normaalseks jälle...see jääb alati vaid mõtteks .

issand kui hea tunne on praegu et sai enda nn juhtumit kokku võtta.lõpuks ma tahtsin nüüd selleni jõuda et millest ma peaksin alustama et ravile saada.ma ei tea ühtegi arsti,kus on lühemad järjekorrad....eestisse tahaks muidugi ikka ravile saada...et palun andke mingi e-mail või telefoni nr kellele kirjutada v helistada et aeg kirja panna...et kelle juurde peab minema kes haiglasse ravile saadab.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Andmed SA PERH veebilehelt:
Psühhiaatriapolikliinik
Ülemarst-juhataja dr Ülo Kallassalu Registratuuri telefonid 617 2644 ja 617 2623
Psühhiaatriapolikliinikusse võib pöörduda ilma saatekirjata perearstilt. Lisaks plaanilistele eelregistreeritud vastuvõttudele töötab igal tööpäeval kella 8-18 ka polikliiniku valvepsühhiaater, kes teenindab erakorralisi eelregistreerimata abivajajaid. See tähendab, et abi on võimalik saada samal päeval. Ka perearstid võiksid oma kiiret, kuid mitte statsionaarset psühhiaatrilist abi vajavad patsiendid just polikliiniku valvearsti juurde suunata.
Kindlasti pöördu psühhiaatri poole, saad abi.
vt. minu varasemaid soovitusi ja hakka neid rakendama. Kannatlikkust ja kõik saab korda.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?