Segadus iseendas 05.12.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere dr. Ennet,

Üritan võimalikult lühidalt kirja panna oma loo. 33.a. naine, abielus - lapsed, mees. Kuu tagasi avastati täielik kilpnäärme alatalitlus (ei tööta üldse enam, nagu öeldi). Sain kohe endokrinoloogile ja tänaseks olen kuu aega iga päev võtnud 50 mg L-Thyroxin´i. Lisaks tarvitan Saroten´i õhtuti 100 mg. Olen närviline, üliärrituv, iga jumala asja peale, leian kõikjalt "ohte" e. on pidev tunne, et mind halvustatakse selja taga, mul on alaväärsuskompleskid, ootan tähelepanu ja kallistamist justkui väike laps ja seda ca alates aasta peale abielu, 4.a. lapse sündi. Kõik läks allamäge. Siiani. Sõin rahusteid, AD, uinuteid jne. Nüüdseks võtan elulõpuni türoksiini. Aga ma ei tunne oma enesetunde paranemist! Vaid ainevahetus on korras ja ülemäärane magamisvajadus kadunud. Peas e. siis nn. "kahe kõrva vahel" on ikka kehvad lood.

Abikaasaga on olnud palju tülisid, üksteise "poriga loopimist". Mina olen andestanud talle ta mürgised ütlused minu kohta ja armastan tingimusteta, tema aga ei suutvat seda teha! Hetkeolukord on selline, et suhtleme, väliselt ok aga muidu täielikult "kaugenenud" üksteisest, ei mingit seksi, kallistusi ega muud enam. Isa tegeleb vaid pisema tütrega ja ähvardab tülimomentidel lapse käest võtmist, kui ma lahutust soovin (nelja silma all loomulikult).

Kuna mul on juba 3 aastat üsna suured probleemid välismaailmaga, ja suhtlemisega kõik tunduvad pahatahtlikud, tööjuures pingelisematel aegadel kaotan kontrolli, puhken nutma ja kirjutan lahkumisavalduse. Nii olen ma teinud juba 4-5 kohas. Asi on minu psüühikas. Vajadus hoolitseva pere (ema-isa-tädid-vanaemad jne) vastu on suur aga seda pole. Mehelt ma seda ka ei saa(ta vajab pigem ise minu abi). Tunnistan ise ka, et olen luuser. Kuid ma ei oska enam end pinges hoida. Tihti tekib paanikahoog. Psühhiaatreid olen läbi käinud kümneid. Ikka sama. Kas tõesti kilpnäräe võib(s) seda põhjustada?

Ainuke, mis tuju heaks teeb, on millegipärast materiaalne! Kas ma olen ebanormaalne? Tohutu adrenaliin tekib, kui saan kuskilt raha, lähen suurde kaubanduskeskusse, ostan poest midagi ilusat, naudin väljas söömist, telefoniga lobisemist, ilusalongi külastamist...jne.

Loomulikult on mul hetked oma lastega, vaatan neid ja tunnen õnnelikkust. Mees ilmutab oma hea tuju vaid korra nädalas. Jube kui raske on! Väga suur soov on oma mehe vastuarmastuse ja seksi järele. Kui seda meenutada aastaid tagasi - siis oleks see minu õnne tipp! Aga mida teha, kui mees ka lähenemisel või jutuajamise käigus lajatab, et ta ei suuda andestada mulle, ma ei olevat võimeline mitte millekski (töökohad! sõbrad, kellest minu tõttu ilma oleme jäänud jne).

Lp. doktor, kuidas edasi käituda? Raha napib (mina hetkel jälle ei tööta), et minna mehega kahekesi puhkama, mis oleks hea variant; psühholoogid vist on ka tasulised. Olen mõelnud siin jooga või trenni peale aga hetkel ei suuda jooksmas käia, suu kuivab (türoksiin vist?) ja vererõhk on kõrge. Paanikahetkedel muutun rahutuks, sees väriseb, võin olla äärmiselt järsk (silme eest läheb mustaks), olen mõned esemed nõnda sekundi vältel puruks visanud ...

Ma ise olen lootust kaotamas, kas selle mehega kooselu maksab edasi üritada. Mul on ka vanus selline, et millal veel noor ja kena välja näha ning elu ja armastust nautida ...

Ette tänades vastuse eest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem mitmekihiline. Iga tera tervise kaalukausile on kasuks. Kõik Teile sobilikud stressi-depressiooni maandamise võtted kasulikud. (vt. varasemad soovitused). Minu harjutus õpetab pingetest vabanema, enda hingeelu reguleerima. Uni olgu piisav - puhkus taastab jõu, ka hingelise. Sarotenist on tingitud suukuivus ja selle annust vähendaksin või muudaks-vahetaks rohtu. Tööd võtta näitemänguliselt, mitte südame sügavuste sisse. Kui inimene rahuneb, siis kiirgub ka seksuaalsus ahvatlevalt ja suhted paranevad, muutuvad isegi heaks. Pihtimine on ka kasuks.
Inimene on sündinud siia Maailma selleks, et olla õnnelik. Ja alustada väikeste õnne-kvantide noppimisest-märkamisest, küll siis tuleb ka suurem.
Tegutsege ja olge iga päevaga ikka õnnelikum ja õnnelikum - nii suure õnne väravad avanevadki.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?