korduv dep võibolla hoopis biopolaarne häire 20.05.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 27 aastane naine. tragikoomilises situatsioonis.
tunnen et olen alati kerge deprekaga asju teinud ja end sundinud, tegelt ei tea ju nüüd enam keegi kuidas see nii läks. fakt on see et praegu on kõige hullem ja ajad mis tundusid mittevägahead olid õnnelikud, pole kunagi osanud hinnata seda mis mul on, kaotasin oma esimese suhte, mis vindus vist neli aastat, ei osanud ja julenud seda lõpetada. peale lahku kolimist on tervis täitsa tuksis pidevad palavikud, nüüd veel ärevus ja põgenemise tunne ja kartus et ei saa üksi hakkama. kardan üksindust kohutavalt.
Pere arst saatis peale 8 kuud kaebusi psühhiaatri juurde ja siis kord olin samuti huvi kõige suhtes kaotanud, siis võtsin pool tabletti cipralexi ja ca kaks kuud siis leidsin sõbra -armusin, see mind aitas, mitte tabletid ja proovisin leida uut tööd aga ei õnnestunud, olin kodus vähem ja siis mu vend (kes ajutiselt oli mu juurde kolinud kuna ka pikk suhe purunes) leidis naise ja naisel on laps nad asusid mu korterisse ja nüüd ei ole neil kuhugi kolida ja kõik mu enda maailm on sassis ja kodu mul ka enam pole, ma ei suuda.
Olen teistkorda depressiooni langenud. kaotasin jälle enda jaoks lähedase suhte olin küll ettevaatlikum aga see on ka kurbuse põhjus, et liialt kipun sõltuma sellest inimesest kelle leian- tahtsin põgeneda oma perest kellega ma lähedust pole tundnud 10 aastat ja nüüd on ainult nemad mulle jäänud toetama ja nad on nii abitud ja hämmingus miks ma endaga hakkama ei saa. olen ju olnud eemal alates 13eluaastast, ema süüdistab ennast et mu seisundit varem ei tajunud ja et ei oska mind aidata. reaalsus teeb oma töö ja illusioonid purunevad kõige suhtes ning vajun kurbusse ja üksindusse ja tajun et üksinda ei suuda ma teha seda tööd ega korterit osta jne, varem oli mul vähemalt koht kus end koguda ja ma ei pidanud põhjendama, et vajan rahu, aga nüüd on vend mu juurde kolinud ja ta naine ja ta naise laps ja nad näevad et olen omadega segi ja neil on halb ja mul ja neil pole kusagile minna ja ma ei saa sellises situatsioonis elada, lisaks töölt olen üle kuu haiguslehel ja töö ei suju juba kaks aastat. psühhiaater soovitab uus eriala leida aga midagi ei paku huvi ja õppelaen on kaelas ja uue eriala õppimine on tasuline, kõik on nii kallis ja kellelgi pole mind võimalik toetada, vend ja ema räägivad et ma pean end kokku võtma ja hakkama tegema tööd, aga ma praktiliselt tunnen et see õpitud töö ja vastutus ei ole mulle jõukohane. sõpradega on ka raskem suhelda sest mu seisund ei muutu ja ühiseid asju on raske ettevõtta. tundub et see minu möön nõrgendab ka venna ja ema emotsionaalset seisundit, neil ju lisaks oma mured, põhiline mure on see et uuesti cipralexi (kaks kuud )võtmine tekitas veel hullema seisundi ja xanaxit võtsin samal ajal aga see ei aidand üldse ja selle peale kirjutati juurde veel rahusteid ja uinuteid,mida ma ei suutnud hakata tarvitama, sest ma ei tee vahet mis on kõralmõju mis depressiooni sümptom.
perearst lihtsalt soovitas uue töö otsida, aga ma ei tea mida ma suudan ja tahan teha. kõik saavad tutvustega tööle ja ma olen lootust kaotamas.
mitte rohud ei saa mu olu kergendada vaid ma ise ja muutes oma elu, aga ma ei oska kusagilt alustada, kui olin aus oma lootusetuse suhtes siis kirjutati saatekiri haigalasse minekuks, aga see minemine ei muuda ju midagi mu elus, seda mida olen kannatanud juba mitu aastat, kohutavat üksindust ja kurbust ja valu, inimesed hoolivad minust aga peale pere ei saa ma kedagi usaldada, ma ei suuda andestada ja unustada valu, ma ei suuda kirjeldada oma olukorda ühelgi seansil mis kestab tund aega. psühhoteraapia parandas mu enesetunnet aga seda ainult üheks peävaks, aga see ka maksab. ma lihtslalt ei suuda mingit lahenudust leida, ehk aitaks uus psühhiaater, sest praegune on kuidagi hajevil ja närvis kuna rääkisin et praegu on tõesti lootusetu. selle peale kirjutas et ma võtaks rohkem cipralexi, aga kui seda proovisin siis peas oli veel suurem surve ja halb olla. kuidas leida õige diagnoos ja ravim vabanemaks kurbusest ja et hakkaksin tegutsema ja otsima väljapääsu?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Loomariigis käib pidevalt võitlus eluruumi, toidulaua ja elukaaslase pärast. Sama ka inimeste juures. Võidelda tuleb - enda eest!
Kõike korraga muuta ei saa. Vaja samm-sammult oma elu-olu parandada. Tervisesalve koguda teri ja eesmärgisave samuti. Iga terakene on oluline.
Tallinnas ja Tartus on psühhiaatriadispanseris psühhiaatritega koostöös ka psühholoogid. Seda kasutada. Kasuks tulevad ka eneseabi võtted, aga neid võtta eluskeemi üks või siis kaks korraga. Suur tükk ajab ... ja liigselt paljude harjutuste korral Te ei tee ühtegi muudatust oma elus.
Ja oma korteri suhtes olge nõudlikum, sest kogu Ilmamaa muret ei saa ju oma sülle võtta. Ja elukaaslase leidmine käib ikkagi otsides, suheldes.
Sihikindlat tegutsemist! Ja vajadusel ka veidi arstirohtu (kui psühhiaater seda vajalikuks peab).
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?