Antidepressantidest loobumise raskused. 28.02.26 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Sõin 7 aastat järjest algul Cymbaltat, hiljem Alventat. Avastasin ligi 3 aastat tagasi, et need mõjutavad sportlikku võimekust väga suurel määral. Esimesel aastal pidasin kõige süüdlaseks depressiooni, hiljem sain jaole. 2024. aastal hakkasin mõtlema Alventast loobumisele. Algul vähendamisega ja pooleteise kuu pärast lõpetasin. Vastu pidasin vaid umbes 10 päeva. Rääkisin oma arstiga ja ta andis uue juhendi. See vähendamine toimus pideva annuse vähendamisega viie kuu vältel. Siis jätsin maha. Nüüd tekkisid eriti hullud tunded peas ja vajusin tagasi depressiooni. Tuli uuesti Alventa kuur läbi teha, sel korral lühemalt. 2025 kevadel alustasin uuesti vähendamisega ja sel korral kestis see vähendamine 8 kuud. Lõpuks jätsin täitsa maha. Ja kõik mu probleemid süvenesid, sportlik võimekus vähenes veelgi. Halb tunne peas asendus mingi aja pärast pideva ärritusega, mis väga raske taluda nii endal kui teistel. Edasi hakkasin liialt tegelema usuküsimustega ja nüüd muutusid sealsed probleemid mitmekordselt raskemaks kui kunagi varem. Samas ärritusega on kõige hullem mööda saamas. Aga pidev sund mõelda oma sisemistele mõtte-usu-hädadele on mu väga raskesse seisu viinud. Ei suuda sellest kuidagi välja tulla. Täna, mil kirjutan, olen ilma Alventata olnud 99 päeva. Süda on ülimalt tundlik, alateadvusest tõuseb pidevalt mõtteid, mis mu paanikasse ajavad. Aga üks asi on kindlalt muutumas ja see on sportlik võimekus. See pole sama, mis enne 2018. aasta lõpul alustatud antidepressioonikuuri, aga ma olen viimaste aastate parimas vormis. Samas nii väga kardan, et pean uuesti alustama antidepressantidega. Psühholoogilegi pääsen veel pika aja pärast. Eriti kardan just venlafaksiini ja duloksetiini. Kunagi varem oli kasutusel Cipralex ja see viis aastateks minust ärevushäire, paanikahäire, aga nüüd need kõik võimendatult tagasi. Vahel olen oma mõtetega nii kimpus, et ei jaksa enam elada. Mul niigi peal veel ka Elontril. Ma ei taha mõeldagi, mis minust saab kui seda vähendada poole võrra. Kas mul on veel lootust või pean mingi serotoniinipõhise antidepressandi tagasi võtma? Seis on hetketi nii kehv olnud, et olen mõelnud ka psühhoneuroloogia haiglasse erakorralisse abisse mõelnud minna. Aga kodus käivad teised tööl ja keegi peab koerte eest hoolitsema. On teil mulle midagigi lohutavat öelda? Ah jaa, hakkasin rumalast peast enda moraaliga võitlema ja see tegi kõige enam halba. Kusjuures tean inimest, kes loobus 37,5 mg Alventast ja ei saanud 9 kuuga end korda ja ta alustas uuesti ... Meeldib rahvasport, avastasin selle aastal 2015 ja olen selle juurde jäänud.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Raviskeem - Ravimid, ravimaht olgu 1/10 ja 9/10 on harjutused - kehalised, psüühilised,sotsiaalsed hoiakute muutused.
Harjutusteta tegutsemine edu ei taga,
vt Enneti palve esimene samm, relaks teha kutsari asendit kasutades vt varasemad.

Kas see arutelu oli kasulik?