Kuidas eluga edasi minna? 31.05.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Olen juba tükk aega oma probleemide üle mõelnud ega tea, kust otsast neid lahendama hakata. Ehk saate aidata.
Olen 32 aastane naine, abielus, kasvatan kahte last (2 ja 3 aastane), kodus olnud 4 aastat.
Pidevalt piinab mind väsimus, olen närviline, tihti vajun musta masendusse. Kahtlen, kas suudan olla oma lastele hea ja korralik ema ning ka abikaasaga hakkavad suhted viltu kiskuma. Kuidagi ei saa ennast kokku võtta, et üleliigsed 20 kg alla võtta (olen 170 cm pikk ja kaalun 85 kg).
Kõik on vist alguse saanud sellest ajast, kui sain 6 aastat tagasi teada oma ema haiguse tegeliku diagnoosi - skisofreenia (mingi lihtne vorm pidavat olema). See oli minu jaoks täiesti ootamatu ja sokeeriv. Lapsena kaasa saadud õpetussõnad ja põhimõtted, mis minu jaoks tundusid tihti kuidagi arusaamatud (aga ma ju kuulasin oma ema ja pidasin tema sõnu õigeks), said nüüd hoopis teise varjundi. Ema mõttemaailm oli ju tegelikult vildakas. Võõrastele tundub ta muidu täitsa normaalne inimene aga lähedastega on tal üks probleem teise otsas. Keegi ei suuda tema kannatusi mõista. Tema lörriläinud elus on süüdi kõik teised, ainult mitte tema ise. Enamasti jookseb mööda arste ja otsib endale igasuguseid haigusi külge, et teistel tast ikka kahju hakkaks.
Psühhiaatrid on andnud talle II invaliidususgrupi.
Kõik see jama kokku piinab mind juba tükk aega. Tunnen, et selle kõige pärast kannatavad minu lapsed ja abikaasa. Ema raviarst ütles, et teda ei saa millegagi aidata. Ärge tehke sellest välja ja elage oma elu edasi. Saan aru, et nii peaks aga väga raske on kõigest üle olla.
Kas ma peaksin pöörduma abi saamiseks spetsialisti poole (kui jah, siis kuhu) või on mul võimalik ka ise endaga toime tulla? Võibolla soovitate mingit kirjandust (eneseabiraamatud vms.). Või ei peaks oma pead sellega üldse enam vaevama ja oma eluga edasi minema? Mul on ju kaks toredat poisipõnni ja hooliv abikaasa, mis siis elult veel tahta?
Olen nõuande eest väga tänulik ja jään vastust ootama.
L.K.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

On kasutusel ja tulevad järjest uued ravimid ning seega saab ka Teie ema rohkem aidata. Abi ja toetust vajate ka Teie. Eelkõige - ärge süüdistage end ning otsige vigu minevikust. Elu toimub olevikus. Kehakaalu tõus viitab depressiivsusele, sisepingetele. Seda valdkonda annab mõjutada, selle kohta on ka rohkelt eneseabi võimalusi. Olen seisukohal, et kõigi terviseprobleemide korral on eneseabi oluline, omapoolne aktiivsus vältimatult vajalik. Kõige tähtsamaks Teile on Laste eest hoolitsemine, nende kasvatamine, nendega tegelemine. Siis Laste isaga soojad lähisuhted. Kui sellel tasandil asjad korras, siis saate ka ema eest vajalikul määral hoolitseda. Vajate ka suhtlemist sõbrannadega. Konsulteerige hingetohtriga. Saate abi! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?