Kas ma olen hulluks minemas või olengi? 15.03.24 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen abielusi ja imelise 4 poisi ema ja ühe kasupoja oma. Elame kõik koos.
Lugu sai alguse 2020 aastal,kui viimase poisi sünnitasin. Meil kärgperendus ainult viimane laps ühine.
Kasupoeg minu sõna ei kuula. Olen alati teda igas asjas aidanud, õppimine on tal korras 4 ja 5-d tunnistusel. Õppinud päevast päeva mitmeid tunde laua taga. Suurte vaevadega. Isa läheduses pole siis Kasupoeg alati mõnitab mind, räägib igasuguste sõnadega. Mõtlesin küll see ajaga mööda läheb nüüd juba 7ndas klassis ja 14 aastane, kuid asi läheb ainult hullemaks. Ema tal elab Soomes ja vaheaegadel laps enamjaolt temaga. Vahetevahel mõned päevad ka niisama. Emaga tal suhtlus pidev. Kuid ema poputab selle võrra rohkem, kuna meil suur pere siis meie ei jaksa lastele kogu aeg taskuraha anda, kuid tema kostitab alati teda ja sellest ka kiindumus ema vastu suurem. Mina olen ainuke kes kamandab, sunnin õppima ja kodutööd tegema. Sealt ka lapse paha meel minusse. Abikaasast abi pole olnud kuna tema läheb vara tööle ja tuleb õhtul hiljem kui lapsed juba kahe tunni pärast magama. Siis mina olen see nii õelda vastutav. Kui nädalavahetusel kätte jõuab teeb mees õues toimetusi,elame maal talus. Siis ta tegeleb niipalju lapsega koos töid tehes väljas. Meie ühise lapsega ta tegeles vähe. Nüüd suure kisamise peale on hakanud paar kuud juba õhtuti temaga mängima, sest laps oskab nüüdseks ise küsida issi mängime. Mure seisneb sellest, et enne kui rase olin sain tähelepanu ja kiitus sõnu, et olen tubli, kena ja ta ei teaks kuidas ta ilma minuta saaks. Siis oli tal poiss 3ndas klassis ja probleemne, kuid nüüd kui suurem ja ise seisvam on mees nagu lahti lastud. Kodus remont ei edene enam, iga pisiasi ajab teda närvi. Mina tunnen end, kui nurka surutud. Koguaeg kakleme eriti laste pärast. Sinu oma ei tee seda minu oma teeb seda. Ja kõik viha elatakse minu peale välja, kui midagi on kodus tegemata või kui tal töö juures halvasti. Magame ammu juba eraldi voodides. Ta ise läks ära teise tuppa. Vahest, kui isud kimbutavad tuleb ja teeb näo hetkeks et kõik korras. Ja kui uinun läheb ära tagasi teise tuppa. Vahest ka juba siis kui ei uinu. Tekib vastikus, et oleks sind ära kasutatud ainult. Olen püüdnud temaga sellest rääkida aga see rääkimine mõjub kaheks päevaks ja siis kõik jälle vanaviisi.
Hetkel selline olukord, et ma ei suuda enam. Olen igapäev vaadanud ja otsinud internetist kuidas endale lõpp peale teha. Olen ka mõelnud kodu lähedale metsa üles puua ja tiiki ära uputada. Igalõhtul nutan end magama, südame alt või pealt ei saagi aru lööb valus välk rindu. Higistan metsikult, tekivad hingamisraskused ja jubedad peavalud. Mingi aeg olid jubedad kõhuvalud nüüd käivad hooti. Iiveldama ajab ainult vett tuleb. Söön siis kui tunnen et tõesti hakkab jõuetus tulema. Mul pole sõbrannasid kõik jäid eelmisse linna maha, kus elasin. Mul pole kellegiga rääkida aega veeta. Mees minuga suhelda ei jõua tuleb koju on väsinud sööb ja jääb magama, natuke mängib lapsega ka enne seda. Peale laste pole mul enam kedagi jäänud. Tunnen, et kõik mu ümber on nii mõttetu ja ma ei jaksa enam ammu. Kui väiksema lasteaeda viin ja teised koolis on siis muutub kõik eriti jubedaks. Käin tööl vahetustega siis on mul palju päevi nädala sees tühjad ja mõtted on ainult ühel asjal ma ei suuda koristada ma ei taha õhtuks süüa teha, nutan üksi olles pead patja, karjun omaette. Ma lihtsalt ei jaksa neid asju enam teha. Olen nii läbi põlenud sellest elust, sest kas on natukene palutud, et ma saaksin mõne päeva iseendale oma lähedastega või mehega, kes paneks tähele, et ma olen ka peale pesu ja söögi tegemise midagi muud väärt.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Perekond eeldab, et isa-ema-lapsed on suur ja sõbralik tervik.
Meespere (poisid) vajavad tegutsevat isa, pereliikmeid koosmeelel juhtivat isa, poisse kasvatavat isa.
Seega igal õhtul - poisid kokku ja kiita-toetada ema. Poistelt küsida, et kuidas sina aitasid täna ema.
Kasvatusjuhiseid poistele annab Isa.
Isale rääkida, et ainult koosmeele ja koostööga saame kõik kõigile rõõmu valmistada.
15-20 min. igal õhtul koostööd teha - super.
Koosmeel annab kõigile hingejõudu ja rõõmsameelsust.
Sõbralikult ja üheskoos. Kannatlikkust. Isa Eeskuju! Rõõmuga.
Igast murest saab üle.

Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?