Obsessiiv-kompulsiivne häire, depressioon, ärevushäired 10.12.22 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, kirjutan teile seoses oma sundmõtetega. Siin novembri lõpus, tekkis mulle nii-nii kohutav mõte pähe sel ajal kui lapsega koos süüa tegime. Ma ei oskagi seda tunnet otseselt kirjutada, aga vist nagu vägivaldsed kujutluspildid ja sellega kaasnes meeletu paanika ja hirm - ka šokk, sest midagi sellist ma pole kunagi tundnud. Mul on muidugi aastaid (10 aastat tagasi juba varases teismeliseeas) diagnoositud mõõdukas depressioon, millega seoses viibisin ka Hipodroomi lähistel haiglaravil. Ega otseselt see üle läinud polegi, vahepeal kuidagi kergem ja parem elada olnud, aga siis intervallidena tuleb see jama olemine jälle tagasi. Viimaste kuude jooksul on olnud ka palju pingeid, sest olen lapseootel (eelmine rasedus katkes just hiljuti suvel, peale mida jäin uuesti rasedaks kohe. Terve raseduse ikka kartnud, et jälle halvasti läheb. Hetkel juba 22. nädal jookseb, see selleks. Siis mured seoses töökoha kaotamisega, stress kuidas hakkama saame, kolimine järgmisel aastal jms. Poleks osanud arvata, et nii hullult asjad mõjutavad? Kui mõjutavad? Esimene detsembrinädal oli suhteliselt väljakannatamatu - iga päev tekkis mitu paanikahoogu, mis kestsid 1-2 tundi korraga. Tekkis kohutav nagu ahastus/sundmõte, et teeks lähedastele midagi halba. Erinevad stseenid siis, mitte konkreetne. Kõige enim see tunne tekkiski lapse juures, ma ei tea miks. Ei soovi talle eales midagi sellist teha, ega et keegi teine teeks. Saatsin ta nädalaks vanavanemate juurde ja osaliselt nagu oleks kergem, kuid täna jälle tunnen, et läheb hulluks.. nüüd on sama sundmōte tekkinud ka seoses elukaaslasega. Kui neid mõlemaid vaatan, on neist meeletult kahju, et nad sellise haige inimese otsa sattunud on.. vahepeal tundsin, et olen kõndiv mõrvar juba.. selline väga kehaväline kogemus. Kardan asju noaga lõigata, sest tükeldades see mõte esimest korda tekkis. Ei suuda taluda kui mu juures on nuga, see hetk kui sees on paanika. Lasen selle ära panna elukaaslasel.. äkki mõte mingi hetk domineerib minu üle? Kuigi tunnen, et ennem teeks endale midagi kui teistele. Mind on valdanud kohutav süütunne, et mu laps ja elukaaslane ja mõni üksik sõber, kes mul on, ei vääri mind, sest nemad on normaalsed inimesed, aga mina selline haige inimene. Ma ei tea, mida selle tundega teha. Laenutasin raamatukogust teie raamatu ka, millega algust tegin kuid nüüd tänu süvenevale enesetundele on see jäänud sinnapaika. Samuti olen aastaid vaadanud igasuguseid mõrva juurdluse saateid, ka hetkel üks 10-osaline seriaal pooleli seriaalkillerist, peale mille vaatamist oli selline tunne, nagu oleks ise teinud selliseid asju. Oleks nagu enda kanda võtnud selle rolli? Samas on need hästi põnevad, aga tunnen end süüdi, et sellised asjad huvitavad. Raseduse tõttu on mulle ravimid ka keelatud, kuigi hädasti tunnen, et oleks vaja.. vahest kummeliõisiku teed teinud meega, aga ärevus pidevalt 10000% peal. Sooviks ise päevaravisse minna, et saaks endasugustega vestelda. Hetkel käin vaid ärevus/depressiooni osakonnas psühholoogiga rääkimas. Tunnen, et ei saa sealt piisavat abi. Mida teha? Kas on võimalik teie visiidile tulla?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Jalutuskäigud koos lapsega, abikaasaga - rahustab ka Lapsukest teie kehas.
Tööjaotus ja veel ja veel paluda esivanemate abi, et saada puhkehetki.
Soojad-mõnusalt kuumad joogid rahustavad keha ja rahustavad psüühikat.
Juuksehari ja kukal-kaela piirkonda kammida-masseerida õrnalt-mõnusalt.
Naerata - Mona Linda naeratus - see aitab rahuneda.
Ennast tööde-tegemiste juures kiita. " Rahunen ja rahustan ka teisi".
Pihtimine aitab. Kirjutage nädala-poolteise pärast uuesti. See struktureerib mõtteid-emotsioone ja aitab
terviserajal abi saada.
Korralik puhkerežiim ja kodus tööjaotus. Esivanemate toetust mitte häbeneda.
Rõõmsameelsust!
Igast murest saab üle! Iga tera tervise varasalve on kasuks teile ja perele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?