toitumishäired 25.04.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!



Olete küll vastanud juba arvukatele söömishäireid puudutavatele küsimustele ning ise probleemi all vaeveldes oleks sellest abi. Meie sõprusringkonnas on aga tekkinud tõsine mure sõbranna pärast, kes ise oma probleemi ei tunnista. Tema seisund sarnaneb kangesti anorektiku puhul kirjeldatuga - kaalu kaotamise nimel on ta absoluutselt minetanud võime normaalselt süüa, s.t. on tõenäoliselt ära rikkunud oma ainevahetuse ning peab nüüd järjest söögikoguseid vähendama, et mitte kaalus juurde võtta. Iga (normaalselt) söödud suutäie eest karistab (justnimelt jutt enda karistamisest söömise eest on üsna tavaline) ennast järgmisel päeval mittesöömisega või siis sööb midagi, millel puudub toiteväärtus. Lisaks on tavapärane jutt sellest, kuidas ta ühes või teises kohas (kus kedagi meist kohal polnud) tohutult magusat või muud isuäratavat sõi. Lisaks kõigele leiab ta, et selline mittesöömine on võime (tegemist on tõesti tohutu tahtejõuga, seda tuleb tunnistada), mille üle tuleks uhke olla, seega sõprade koosviibimistel peame alati taluma ka seda, et ta tingimata mõne oma järjekordse "saavutusega" mittesöömise vallas üles astub. Kõige kummalisem asja juures on, et vaid 'porgandite ja rasvata piima peal elades' teeb ta väga suure koormusega trenni ja tööd. Oleme üritanud rääkida nii hea kui halvaga, kuid asjatult. Mõtlesime, et tõsisem märk tervise halvenemisest paneb ta mõtlema, kuid ka see ei ole aidanud. Tegemist on kahekümnendates eluaastates noore naisega ning probleem on kestnud aastaid. Palun, kas te oskaksite anda nõu, kuidas panna muidu äärmiselt intelligentne inimene aru saama, et tegemist on tõsise haigusega ning et sõbrad ei taha talle halba proovides teda tema teelt normaalse toitumise juurde tagasi tuua. Selles küsimuses paraku on tema mõtlemine täiesti blokeerunud. Me ei oska isegi reageerida kaalulangusele - kas tuleks teda selle eest kiita või võib see hoopis innustada teda edaspidi veelgi vähem sööma? Tegemist ei ole kaugeltki mitte ülekaalulise tütarlapsega, äärmisel juhul võiks kaotada mõned üksikud kilod, mis meie arvates tema elutempo juures iseenesest kaoksid, kui ainevahetus ja mõtlemine korda saaksid.



Muretsevad sõbrad.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Abistavad sõbrannad! Tulgu mõni teist minu ( või mõne teise psühhiaatri) vastuvõtule, annan veidi lugemist ja Sõbranna jaoks eneseanalüüsi küsimustiku ( seal peale toitumisküsimuste palju muud ja nende uurimisel tekib tal huvi oma tervist ning heaolu muudest aspektidest lähtudes korrastada). Olete tublid, et ennast ei näljuta. Olete talle tervisliku elulaadiga eeskujuks, aga sellest jääb esialgu vist väheseks. Sellise "iludieediga" on ilmselt ka tsüklid sassis - mingu naistearsti juurde ja see paneb (toob) talle mõistuse tagasi pähe. Öelge talle ja uskuge ka ise - meestele ei meeldi "näljutatud modellindus", meeldib eluterve, sportlikult toonuses, rõõmsameelne, konservatiivne, maa- või linnatüdruk. Ja ilmselt ka vastupidi. Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?