tähelepanuhäired 20.03.21 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen 17 aastane türarlaps ning mul on keskendumisraskused. Need on esinenud mul peaaegu et niikaua kui meenutada oskan. Igakord kui ma ei suuda keskenduda ajab see mind meeletult vihale tänu millele ma hakkan hüsteeriliselt nutma. Kuna see on olnud mul algklassidest saadik on mu pere sellega harjunud ning olen käinud erinevate psühholoogide juures kuid see pole aidanud. See on ainult üks osa minu probleemist. Paljud mu õpetajad on öelnud et mu keskendumisvõime kestab maksimaalselt 15 minutit ning see pole normaalne. Igakord kui ma püüan keskenuda hakkab mind segama miski (nt mingi hääl, tühi tass laua peal või mingi laul mis mind kummitab mida ma pean ilmtingimata kohe kuulama).Kuna mul on keskendumishäired on mul võimatu lugeda raamatuid mis mind isiklikult ei huvita ning kuulata tundides mis mind ei huvita.Samuti ei suuda ma vaadata filme mida ma ise pole valinud. Mul on raske istuda rahulikult tundides mis mind ei huvita.Tihti lahkun ma tunnist et minna koridori jalutama sest ma ei suuda kuulata juttu mida õpetaja räägib.Seevastu asjad mis mulle huvi pakuvad neid ma võin teha kasvõi 10 h järjest (peamiselt on selleks füüsika) Põhikoolis need mu elu ei seganud kuna ma olin vaimselt teistest võimekam ja sain sellest hoolimata kõigega hakkama. Pärast põhikooli läksin ma eliitkooli kus on mul hetkel väga raske sest tunnid on 75 min pikad mis teeb tundides istumise väga keeruliseks.Lisaks pole ma pidanud oma elus mitte kunagi kodutöid tegema ning kuna gümnaasiumis tuleb väga palju ette kodutöid on mul neid ääretult raske teha .Kuna ma ei saa paljusid asju oma elus teha tänu keskendumishäiretele (kinos käik, teatris käik, muuseumis käik, raamatute ja pikemate tekstide lugemine jne) palusin ma oma emal panna end kirja psühhiaatri juurde,sest ma lihtsalt vaimses mõttes ei suuda enam. Mu ema oli sellele vastu sest ta ütles et ma olen alati oma asjadega hakkama saanud ning pean ka nüüd saama. Lisaks ütles ta ka et ta ei soovi et ma saaks mingeid ravimeid või diagnoosi kuna see võib mu elu tulevikus raskeks teha. Pikapeale pärast pikka seletamist et ma ei saa oma ande peal terve elu liugu lasta pani ta mulle perearsti juurde aja. Rääkisin temaga peaaegu et pool tundi kõigest mida ma tänu keskendumisraskustele teha ei saa ning ta soovitas tingimata pöölduda psühhiaatri juurde sest probleem segab kõvasti mu elu ning ta ütles et lisaks sellele on mu kehakeel ja käitumine üpriski ebatavalised.Kuna mu ema sellega nõus polnud suunati mind kliinilise psühholoogi juurde. Kuna ma olen käinud oma probleemiga väga paljude psühholoogide juures,võtnud osa erinevatest programmidest (millest mitte ükski pole isegi natukene aidanud) olen ma päris nõutu mida edasi teha sellises olukorras.Kahtlemata ma käin seal ära kuid kuna mu vanemad on mu probleemile nii ükskõikselt suhtuvad ning ütlevad et ma peaksin lihtsalt end kokku võtma ei tea ma mida edasi teha. Nad ei mõista seda et ma ei saa suunata seda millele ma suudan süveneda ja millele mitte.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Eelkõige sõbralik koostöö kodustega, et nad mõistvalt aitaksid, oleksid arusaajad ja julgustavad.
2. Psühholoogi soovitused ja neid siis rõõmuga teha.
3. Kiida end päevas kümneid kordi:
"Olen rõõmsameelne ja tubli. Oskan oma tegevusi tähelepanelikult ja järjekindlalt teha. Teen kehalisi harjutusi"! Terves kehas tervem psüühika.
4. Positiivse Pihtimise Päevik - lühidalt päevane tublidus kirja. Oma nipid probleemi lahendamisel - kirja.
5. vt varasem - Enneti palve esimene samm.
Kõik saab korda, harjutades.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?