5. aastase laspe foobiad 09.11.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kelle poole pöörduda, et tegeleda 5. a lapse hirmude ja foobiatega. Minu tütrel on hirm nööpide ees. Lasteaiaski valib mängukaaslasi selle järgi, kel nööpe parasjagu seljas pole.
Olukord on paremaks läinud ning mõningaid nööpe juba julgeb näpuotsaga korraks puudutada. Kuid varasemalt "kivistus" riide sisse või riide ees, kui sel oli nööp, mulle näis, et lõpetab kohe hingamise ja samal ajal pisarad lihtsalt purskasid välja. Laps läks täitsa lukku.
Kahjuks on tal veel mõned väiksemad hirmud nt metallesemed (sõrmused, ehted, mustritega metall-lusikad, jne), lasteaias sööb metallist kahvliga, kuid kodus valib ainult puupeaga söögiriistu.
Ta on vahel oma traditsioonilises käitumises kinni, kuid see võib aeg-ajalt muutuda. Väiksena ei meeldinud talle inimesed, ainult väga lähedased. Nüüd on paremaks läinud, suhtleb teistega ka (kuigi valib väga palju, kas suhelda ja kellega), saab lasteaias hakkama. Aga. Ma panen tähele, et mõni hirm tal kaob ja natukese aja pärast on tal teine asemel (need ei ole nii paanilised kui nööbihirm). Eile jälgisin tema tegemisi ja taipasin, et tema jaoks (eriti väsinuna olles) on peaaegu alati klaas pooltühi, mitte pooltäis. Natuke dramaatiline on. Samas on ta vapramaks saanud, käib sõpradel külas (üksinda) ja sõbrad meil. Areng on hea, hiljuti õppis lugema, joonistab hästi, neljaselt õppis kuulmise järgi paari lugu klaveril mängima (aga suunamist talub halvasti ja läheb närvi, kui kohe välja ei tule, vihastab iseenda peale, seda ka meisterdades (aga mitte lasteaias), jne). Armastab vennaga mürada ja lollitada (justkui tavaline laps), aga siis mingi hetk võib jälle mõni "kiiks" välja lüüa. Nt 4. a küsis minu käest, mäletad, et ma kolmeaastaselt oma kõrvu kartsin?!! Enam ma ei karda! Ma teadsin, et need pidid juuste alla jääma, aga ma ei teadnud, et ta neid ka kartis.
Perena toetame teda oma hirmude toimetulekul ja ei sunni peale ning võtame rahulikult, et ta on pisut erinev. Aga tahaks teda rohkem toetada. Kerge autisimihäire? Kelle poole peaks pöörduma, et laps tuge saaks? Ja ise ka teadmist juurde, kuidas olukordadele reageerida.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kodune turvatunne, koosmeel, kiitmine, julgustamine, rõõmsameelsus - väga oluline. Kehaline kontakt-kallistamine - rahustab.
Laste psühhiaatrid on psühhiaatriakliinikus (Paldiski mnt) ja Lastehaigla juures (Mustamäe haigla e PERHi kõrval). Nendel saab konkreetset abi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?