Alkohol pereelu lahutamatuks osaks? 02.01.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Kooselu, hiljem abielu ajal (kokku 6a) olen mehega olnud vastasleeris teemal alkohol pereelu osana. Olen õppinud oma seisukohti väljendama ilma ründava stiilita, tuues näiteid oma tunnetest ja elu-olust lapsepõlves, aga ka eelmisest abielust (nii isa kui endine abikaasa on/oli alkoholi kuritarvitajad). Ja viidanud ka abikaasa vanemate praegusele abielule, kus äi on sisuliselt ämma nn. käevanguehe (samuti alkoholi kuritarvitaja). Järeleveetav ja kätel kantav. Kummaline on vaadata, kuidas äi lihtsalt vegeteerib ning ämm seob samal ajal otsese vajaduseta äia jalas kingapaelu?!
Olen küsinud mehelt, et on see normaalne? Kas selline peaks tulevikus ka meie elu olema? Ta ei ütle selle peale midagi. Samuti minu seisukoha-avaldused kuulab ilma omapoolsete kommentaarideta ära. Kuni me jõuame taas vestluseni, kus ta palub luba minna sõpradega kaarte mängima ja napsu võtma (enne "kodusõda" ta luba muidugi ei küsinud). Mees on siis ilmunud koju vastu hommikut, täis kui tarakan ning magab järgmise päeva lihtsalt maha. Küsisin viimati, et kas mina naisena peangi 7/24 olema valves, kui peres (sh väikesed lapsed) jälle midagi juhtub ning otsima abi küla pealt?! Mees vastas lõpuks seekord, et meeste ja naiste rollid ei saagi olla peres kunagi võrdsed. Tema soov on siiski ikkagi vahest kodus nädala sees napsu võtta ja end vabalt tunda ning alkoholist ta ei kavatse loobuda.

Ma tunnen, et olen hullumas, mõistust kaotamas. Järsku ongi minu arusaamistes mingi ränk kiiks, mis ei pea alkoholi tarvitamist ja sellega seonduvate tagajärgedega hakkamasaamist peres normaalseks nähtuseks? Ehk olen ma muidu justkui toimiva suhte endale ette kujutanud? See on muidugi mu esimene lähisuhe, milles on mingisugunegi avatus-lähedus olemas. Kaldun nüüd arvama, et vast ikkagi ainult minupoolselt.... Mis iganes. Igatahes olen nüüd uuesti beebiootel - sellestki vist nn "tundlad" erksamad - ja tulevikku reaalselt ette kujutades adun, et mul ei jagu enam võhma kogu kompotiga toimetulekuks. Andsin sellest teada ka abikaasale - ärme kiusame enam teineteist, lähme kumbki oma teed! Selle peale on mees muutunud kummaliselt halvatuks - magab lõunani, on naelutatud tv-sse/ arvutisse, lastega suhtleb minimaalselt, vaikib mornilt. Tunnen end tohutult süüdi ja tahaks hirmsasti endise emotsionaalse läheduse taastada, kuid... siis jätkuks taas kõik vanaviisi. Nagu mitut puhku on see juhtunud.

On nii valus ja raske üksi seda taaka kanda... Tänan siiski tähelepanu eest.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Riikidel on piirid ja piiririkkumisele järgnevad diplomaatilised ja vajadusel ka jõulised-sõjalised lahendused.
Suhete korral lugu sama - riigipiir e lubatav-mittelubatav olgu ühemõtteliselt paika pandud:
a) kas alko ja alkosõprade riik (osariik teie elus) või
b) Peresuhete normaalne riiklus, kus prioriteet on pere, elukaaslane ja mitte õllevaht või viinatops (s.o. nina topsis ja olematu kodurahu ja olemasolev lõputu kodusõda).
NB Jutud mõõdukusest ja "kõik on kotrolli all" - see on täieline hundiudu. Jutt ei maksa!
Valik on teie ja seeläbi ka tema oma.
Kui 4-5 kuud on kaine poiss, siis võib tasa-targu teda uskuma hakata.
Printsipiaalsust ja kindlameelsust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?