Asjade kogumine, ostlemine ja krediitkaardid 14.11.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tervist!
Asi puudutab mu ema, kes on hetkel 60ndates.
24 aastat tagasi suri ära meie isa ning peale seda oli meil mitmeid aastaid üliraske majanduslik periood, kus tuli võtta raha võlgu. Kuna iga sent oli arvel, pidi käime poes käimise asemel "poodides", et leida kust midagi saab odavamalt ning asju me peres palju ära ei visanud. Üsna ruttu aga hakkasid asjad kodus kogunema ning mäletan, et juba 15+ aastat tagasi tekkisid probleemid üleliigsete kuhjuvate asjade (riided, tühjad karbid, üleliigsed nõud, "odavalt leitud asjad", isegi katkised asjad jms mida ei tohtinud ära visata). Tollal üritasime õe-vennaga katkiseid ja kasutuid asju salaja minema visata, kuid nähtavalt midagi ei muutunud. Juba siis ei julgenud me kedagi koju külla kutsuda, sest lisaks igas seinas olevatele täis riiulitele kuhjusid asjad kastidesse ja virnadesse riiulite ees..
Tänaseks on asi muutunud nii hulluks, et 4tuba+köök+2koridori suurune korter on niivõrd asju täis kuhjunud, et tubades ja koridorides pääseb liikuma kitsa käigu läbi - terve korter on muutunud suureks laoks. Kuna sellises korteris ei ole võimalik teha remonti ega seda korralikult koristada-puhastada, siis koos väikeste lastega (õe-venna lapsed) me emal külas käia enam ei saa- õe pojal tekivad tolmuallergia nähud. Lisaks on peale isa surma ema olnud ahelsuitsetaja ning korteris on tugev tubakalõhn.
Hiljuti võtsime me vennaga kätte ja otsustasime, et proovime korterit kuidagi - kas või poolsalaja koristada. Et kuhjame katkised ja kasutud asjad kokku ja siis on võimalik näidata, et tegemist ona sjadega, mis võiksid minna prügikasti. Koristades aga märkasime, et suurem osa asju on aga üsna hiljuti ostetud - sadades (võib-olla isegi tuhande ligi) tasse, nõusid, lugematul arvul riideid (tõenäoliselt on emaus kasutamata) ja tuhandeid dekoratiivasju, tühjad karbid, ajakirjad, sadu laste pehmeid mänguasju (kuigi õe-venna lapsed käivad juba koolis), prügikasti juurest koju veetud asjad jne.
Siit tekkis ka huvi, et kustkohast kõik need asjad tulevad. Teame küll terve perega, et tööst vabal ajal (ema töötab merel ja on 2 nädalat hommikust-õhtuni tööl, 2 nädalat on vaba) meeldib talle käia pikalt poodides ostlemas, kuid me oodanud pangaväljavõtteid nähes seda, et - tegelikult kulubki tal pea kogu igakuine palk (mis on koos pensioniga eesti keskmine palk või veidi ülegi) nende samade pisikeste asjade ostmiseks, mida tegelikult on korteris nii palju, et otseselt pole ruumi, et asju sügavamatest kihtidest isegi ülesse leida. Sellegipoolest on tal tihti probleemid kommunaalmaksude maksmisega (jääb võlgu) ning kuu lõpus kasutab ta krediitkaarte, millel on juba vähemalt üle 3000€ võlgu (kõiki krediitkaarte, mis tal on, me lihtsalt ei teagi).
Olen juhtinud mitmed korrad tema tähelepanu sellele, et kui arvestada maha kommunaalidele minev kulu, siis peaks tal iga kuu jääma alles vähemalt 8-900€ ning sellest iga kuu kasvõi paarsada eurot kõrvale pannes saaks ta vähem kui aastaga kõikidest võlgadest vabaks, samuti oleks tal selle palgaga võimalik koguda raha pensionieaks- autot tal pole, süüa on vaja vaid 2 nädalaks kuus, riideid ja kõike vajalikku on kodus ülegi. Tegelikult võiks ta suurema osa sellest panna võlgade maksmiseks või pensionil hakkama saamiseks kõrvale.
Rahuliku ja mõistva vestluse juures ta isegi nõustub olukorraga, kuid tundub, et see on pigem selleks, et teemast mitte edasi rääkida.. Ma arvan, et ta tegelikult ei saa lõpuni olukorrast aru ning me (perekonnana) ei oska samuti midagi rohkem omalt poolt teha.
Armastame oma ema väga - ta on väga hooliv ja mõistlik inimene, sellegipoolest on ta peale isa surma (mis oli iseenesest juba suur trauma, sinna otsa veel üliraksed majanduslikud aastad) muutunud aastatega justkui “ära olevaks” ning kergemeelseks ja justkui suutmatuks selgelt mõelda- näiteks rahaasjade, tuleviku ja võlgade suhtes, kogunevate asjade suhtes ning samuti tervise - tal on ka juba ammu probleemid kõrge vererõhuga (võtab igapäevaselt tablette), siiski ta suitsetab (toetasime küll e-sigari ostmist, kuid see viis olukorrani kus ta tööl tõmbab e-sigarit, õhtul kodus suitsetab tavalisi suitse) ja joob kohvi. Kuulda on kuidas ta üsna tihti köhib. 


Me ei ole siiani läinud psühholoogi vastuvõtule, kuna olen üsna kindel, et ema solvuks kui sellest teada saaks, samuti poleks ta nõus ise vastuvõtule minema. See-tõttu kirjutangi siia, et paluda nõu kuidas edasi käituda või kellega ja kuidas tuleks ühendust võtta?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Vajalik on psühhiaatri abi.
2) Vajalik on eeskoste vormistamine, et tema majanduslike, tervislike ning õiguslike huvide eest eestkostja seista saaks.
3) Vajalik on ka edaspidi jääda psühhiaatri pilgu alla, mõnigaid psüühika funktsioone saab arstirohtudega korrigeerida.
4) Jutlemine ja selgitamine (ka maailma parim kõnemees) siin ei aita, neid kogumise-ostmise mõtteid/tegusid mõjutab teataval määral vaid arstirohi.
5) Probleem ise ei lahene, vaja on tegutseda.
Kannatlikkust ja tegutsemist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?