Kuidas saada endale tugevamad närvid? 11.07.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen väga stabiilsust armastav inimene. Mulle ei meeldi suured muudatused elus ja eriti vajalikuks pean, et mul oleks stabiilne ja kindel kodu, kus mul oleks hea olla. Vajan ka väga lähedasi enda ümber. Olen üks neist, kes pole leidnud enda kõrvale meest. Näen noorem välja kui olen ja kui mul oli õige aeg enese kõrvale kedagi leida, siis õiges vanuses mehed ei vaadanud mu poolegi. Ma ei ole ka väga seltsiv tegelane. Meeldib looduses käia, mitte pidudel ja nii on see alati olnud. Kui olin noorem, nii 20-30 vahel, olin valmis rohkem riskima ja suhtusin muudatustesse kuidagi kergemalt. Muretsen, et kui tuleb see aeg, kui vanemad surevad, siis kuidas sellega küll toime tulen. Kui õudne oleks tulla iga päev tühja koju, kus keegi mind ei oota ja kus ka endal pole kedagi oodata. Ka sugulased elavad mul teises Eesti otsas. Vajan, et mu kodus on lähedase hingeõhk ja soojus. Ma tean, et ei peaks praegu selliste mõtetega end stressama, aga vahel mõtlen siiski. Eriti üksi olles. Ja siis kujutan seda kõike nii elavalt ette, et nutan. Mäletan, kui vanaema suri, siis mingi aeg peale matuseid nägin öösel unes, et ta oli elus (ta elas kogu mu elu meie juures ja hoidis mind väga). Ma olin unes temaga koos ja olin rõõmus ja väga rahulik, sest kõik oli nii, nagu enne. Kui ärkasin ja teistsugune reaalsus uuesti meelde tuli, siis oli väga-väga raske. Õnneks sain siis ema õla najal nutta ja ta mõistis mind. Olen olnud eluaeg väga halb kohaneja. Ka kooliajal. Kardan, et äkki mul ongi nii nõrgad närvid, et lähen kunagi hulluks. Mul on küll sõbrannasid, kuid veri on paksem kui vesi, nagu öeldakse ja lähedast inimest ei asenda ikka mitte keegi. Mul on kahju, et mu elu on läinud nii, et mu esimene armastus sai autoõnnetusel surma ja et mul peret pole. Aga samas, kui mul närvid eriti tugevad pole, kas tuleksingi lastekasvatamisega toime.
Ka töökohti vahetada mulle eriti ei meeldi ilma tungiva vajaduseta. Samas ei meeldi mulle ka see, kui kolleegid tihti vahetuvad. Praeguses töökohas on suhteliselt stabiilne kollektiiv ja enam vähem head suhted omavahel ka.
Kui minu elu muutub kuidagi minu jaoks liiga ebastabiilseks, siis kaob mul söögiisu ja haigused tulevad ka kergemini kallale. Kui kõik on rõõmus ja rahulik, on mul isu hea ja olemine OK. Siis suudan olla huumorimeelne ja õnnelik. Kui minu ellu tuleb mõni pealesunnitud muutus, elan harilikult tükk aega mälestustes ja olen nukker. Hiljem mõtlen mälestustele harvem, kuid siiski. Töökoha vahetus on elus üks tühine asi, kui avastad, et vahetus ebaõnnestus, on võimalik teha uus käik ja see töökoht omakorda ära vahetada. Või tagasi vahetada, kui õnnestub. Aga kui elus leiab aset midagi, mida enam kunagi tagasi ei saa ja mida muuta ei saa, küll see võib jube olla. Ma ei kujuta ette, kuidas sellega toime tuleksin. Kuidas saada tugevamaid närve ja mida teha, et mõistus minu maise aja lõpuni normaalne oleks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem eluline, elufilosoofiline, praktiline. Inimese sihid - minu nägemuse kohaselt - on kaksainsuses:
a) leida ja tegutseda selles tööde-tegemiste valdkonnas, milles oled andekas ja mis südant soojendab - mis pakub loomingulist rõõmu. NB Iga töö võivaldab loomingulist lähenemist ja tulemusena teatud loomingut;
b) individuaalne elu väljaspool igapäevatööd: Loomingu Looja edendamine - enda edendamine, suhtlemine endaga ja selle baasil lähisuhe-lähisuhted. Suhted kujunevad-arenevad vaid suheldes. esimesed etapid olgu see Mänguline e vorm nagu domineerib, hiljem Mängulisus jääb, aga domineerib sisu - seda me ju soovimegi südamest.

Täpsemalt vt soovitusi minu raamatust "Väljavalitu", sealt leiate endale sobilikke ideid enda elu korraldamiseks..
Elus - järelikult Õnnelik! - sellest tulebki alustada.
Elu on olelusvõitlus, eelkõige võitlus endaga - osates end juhtida, siis saame ka suhteid teistega mõjutada, suunata.
Uued eesmärgid vajavad ka head tervist, seda vundamenti tuleb ka pidevalt tugevdada.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?