Mida teha, kui ravimid ei aita? 15.04.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kirjutan teile juba mitmendat korda ja viimasest kirjast on möödas omajagu aega. Vahepeal võtsin ma end kokku ja läksin psühhiaatri jutule. Kaebusteks olid tookord enesetapumõtted, meeletud nutuhood ja magamatus.Ta kirjutas välja ravimid ja suunas mu haiglasse. Olin Seewaldi 2. osakonnas (dr. Ülle Võhma osakonnas) ravil kolm nädalat - diagnoosiks pandi generaliseeritud ärevushäire ning depressioon. Haiglas ei olnud mitte mingeid probleeme. Ma magasin hästi, võtsin osa teraapiatest ja kõigest, lausa naersin koos teistega, tundsin rõõmu, mida ma ei olnud tundnud juba ammu. Kui haiglast koju tulin, hakkasid sümptomid otsast peale. Ma ei saa magada, ma nutan kogu aeg, ma mõtlen iga päev sellele, kuidas kõigile oleks parem, kui ma surnud oleks (mul ei ole mitte kedagi), näiteks kui mul oleks mõni haigus, nt. vähk, mis võtaks minust selle niigi olematu elujõu, enne kui tapaks (milline inimene soovib, et sureks vähki???). Mu arst polikliinikus jätkas sama raviskeemi, mis oli mul haiglas, kuid kodus olles ja neid rohtusid võttes... need ei toimi. Unerohi ei pane mind magama, vaid lööb ainult tunniks-kaheks natukene uimaseks, antidepressandid ei tee mitte midagi... nutuhood jätkuvad, magada ma endiselt ei saa ning enesetapumõtted ei ole kadunud mitte kuhugile. Miks see nii on?
Arst pani mulle ka aja psühholoogi juurde (kuhu ma sain alles mai lõpuks) psühhoteraapiasse, seda soovitati haiglast. Tunnen, et vajan psühholoogi juures käimist ka ise. Aga siiski - AD peaks ju just olema mõeldudki selle jaoks, et inimest aidata ja ajukeemiat niipalju muuta, et inimene saaks tervenema hakata ja unerohi selle jaoks, et aidata inimesel magama jääda. Ma ei tööta ise ravimite vastu, st. et teen ise ka selleks kõik, et terveks saada. Olen lugenud Teie raamatut, teinud harjutusi, mida soovitate, kuulanud oma arsti soovitusi ja talitanud nende järgi... Milles siis võib probleem olla? Kas võib juhtuda, et ma alateadlikult ikkagi töötan ravimite ja ravi vastu ilma seda ise endale teadvustamata? Kas Teie praktikas on sellist asja enne ette tulnud?

Lisaks: Kas sellise raviplaaniga, nagu mul on, tohib doonoriks käia või ei?
Lisaks veel: Võtan ka antibeebipille, Lyndinette 20. Ega need ravimitega kuidagi ei reageeri?

Tänan lugemast ja aega kulutamast. Kahjuks ei saa ma oma arsti kätte ning uus aeg tema juurde on mul alles 3. juuni. Lisaks ei tee teine arvamus kunagi halba :).

Edu Teile teie töös!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Kui haiglast koju tulin, hakkasid sümptomid otsast peale
# Elujõudu - vitaalsust ja rõõmu saame:
a) arstirohtu tarvitades,
b) keha ja vaimu treenides, harjutades, karastades,
c) keskkonnaelu olukorda muutes ja/või enda hoiakuid elu-olule. Ainult arstirohust ei piisa, elu-VIISI (helistikku, noodivõtit) on vaja muuta.

2) Unerohi ei pane mind magama, vaid lööb ainult tunniks-kaheks natukene uimaseks, antidepressandid ei tee mitte midagi
# Kui ühed rohud ei aita, siis teised kindlasti aitavad. Aitavad looduslikud vahendid, aitab apteegi vabamüügist Melatoniin, aitavad psühhiaatri poolt pakutud neuroleptikumid õiges annuses. Muud und soodustavad nipid ka repertuaari võtta.

3) Kas sellise raviplaaniga, nagu mul on, tohib doonoriks käia või ei?
# vere-spetsialistid annavad sellele konkreetse vastuse.

Ja ikkagi koostöö selle arstiga, kellega koostöö kõige paremini laabub. Koostöö annab lahendid, neid ellu rakendama peab igaüks ikkagi ISE!

Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?