Kuidas vabaneda muremõtetest? 03.04.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Mina, alati elurõõmus ja teistesse positiivsust süstiv inimene, olen viimastel kuudel tabanud end asjatutelt muremõtetelt ja usun, et sellest on põhjustatud ka mitmed tervisehädad.
Algas kõik sellest, kui perearst pani mulle valediagnoosi, mis tähendanuks minu peatset invaliidistumist. See võttis mul jalad alt ja muutis loomulikult kohutavalt murelikuks - mul on kaks väikest last, kuidas ma nende eest küll hoolitsen ja mis elu nad hakkavad elama, kui neil pole teovõimelist ema? Hakkasin elu teises valguse nägema. Kui perearsti diagnoos ümber lükati, tundsin loomulikult kergendust, ent hakkasin erinevates kohtades valusid tundma ja pöördusin nende pärast erinevate arstide juurde. Valu kaob, kui arst on teinud uuringud ja kinnitanud, et kõik on korras. Siis hakkab aga kuskilt midagi muud valutama jne. Seega ilmselgelt psühholoogilised probleemid. Üks kindel asi, mis on aga muretsemise tulemusel taastekkinud - müokardiit ja rütmihäired, mis oli mul varem krooniline, ent millest sain 5 aastat tagasi võitu.
Ja endiselt on mul peas muremõtted ja hirm, et äkki on mul midagi kuskil valesti. Täpsemalt kardan kohutavalt kõikvõimalikke kasvajaid. Ilmselt ka seetõttu, et viimasel ajal on tutvusringkonnas minusugustel noortel pereinimestel neid diagnoositud ja see lööb ennast ka rööpast välja.
Vaatan oma ilusaid ja armsaid lapsi, tunnen nendest suurt rõõmu ning saan neilt jõudu, kuid järgmisel hetkel hoopis muretsen, et mis neist küll saab, kui mind enam pole. Samas olen ise täiesti teadlik, et need on rumalad mõtted, mida ei maksa endale ligi lasta, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi ja on muutunud liialt häirivaks. Selle kõigega kaasneb ka aeg-ajalt liialt kerge ärritumine. Hiljuti ärritusin ühe pisiasja pärast nii, et olin mitu tundi voodis pikali, et saanud korralikult hingata.
Milliseid mõtteharjutusi te soovitaksite, et neist negatiivsetest mõtetest lahti saada? Kordan endale ise pidevalt peeglisse naeratades: "Olen terve, ilus, hea ema" ja saan sellest jõudu.
Ilmselt aitab mu muretsemisele kaasa ka abikaasa, kes on elupõline pessimist ja kipub kõige pärast liialt muretsema ning siis olen mina see, kes tema muretsemishoogu pidurdab (tema esivanemate poolt on ees juba mitu põlve muretsejaid). Kuid kümne aasta jooksul on ilmselt temalt midagi ka mulle külge jäänud.
Ravimeid ma tarvitada ei soovi, ent juhised mõtteharjutusteks on igati teretulnud. Veel parem, kui saaksin ka abikaasasse veidi rõõmsameelsust süstida.
Päikest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tarkusetera selline: tuleb rõõmu tunda sellest, mis meil on ja mitte muretseda selle pärast, mida meil praegu ei ole.

Heaks nipiks sellel teel on harjutus: Ennast kiitmast ma ei väsi. Lastele meeldib, suurtele ka vajalik.
Kukesammuke ja kiitmine - olen õnnelik, teine jalg kukesammuna (kand-varavas) ette - olen rõõmsameelne jne, jne. Kes kaugemale jõuab, see võitja.
Pihtimine: religioonipraktikad - pihitakse patutegusid ning patuseid mõtteid, see muidugi hea hingehoiuline tegemine. Aga saab pihtida ka positiivset - positiivse hingeakti "sõnamaaling". Selliseid maalinguid vajategi.

Psühhoregulatsiooni harjutused muidugi.

Eelkõige muidugi lastele pakkumise rõõm, rõõmupakkumise-, optimismi- jne positiivse pakkumine. Andmiserõõm on suurim rõõm andjale!

Terves kehas terve hingeelu - sportlik tegevus!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?