Ämma surma järgne enesesüüdistus 17.04.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Minul on ärevus seoses ämma surmaga. Jõuludel 2012 suri ämm infarkti tagajärjel. Ta oli 69aastane, töökas ja rõõmsameelne naine. Vahetult tema surmale eelneval päeval olime koos elukaaslasega tema vanematel külas ja seal olles tegin ämma hommikusööki sööma kutsumise peale nägu. Pööraitasin silmi ja mõtlesin endamisi, et jälle ta tuleb ja poputab oma poega. Ma pole päris kindel, kas ämm nägi seda emotsiooni mu näol, aga selline kahtlus on jäänud sisse, et nägi. Peale seda saime normaalselt läbi, ta tuli muga rääkima tavapärastest asjadest, kuidas pühad läinud jne. Sama õhtu käigus ajas ämm mu nime veidike sassi ja siis ma parandasin teda. Sellest jäi samuti kripeldus hinge. Käisime koos ämma ja äiaga nende sugulastel külas ja autosõidul tagasi rääksime mitmetel teemadel, sh insuldi teemal ja mainisin, et sellise haiguse juures on vaja väga kiirelt tegutseda ja et tavainimestel pole taastumise mõttes nii häid võimalusi nagu oli ntks Laaril. Muidu tundus ämm autosõidu ajal igati rõõmsas tujus. Minule aga on jäänud sügavad süümepiinad oma tehtud näo pärast ja nime parandamise pärast ja ka insuldist just eelneval päeval arutamisest. Hakkasin uskuma, et mina olengi ämma surmas süüdi, sest põhjustasin talle suuremat stressi oma käitumisega, mis viis järgmisel hommikul suremiseni. Olen käinud psühhiaatrite juures ja seal diagnoositi mul depressioon, hetkel võtan ka ravimitest Cymbaltat ja Betamaxi. Need on teinud mu olemise küll paremaks, suudan igapäevatoimetusi teha, kuid peas keerlevad ikkagi ämma surma süümõtted. Käin ka psühhoterapeudi juures, kus aidatakse erinevate mõtlemistehnikate rakendamisel, aga kui üksi jään, tunnen endiselt suurt süüd. See süütunne paneb mind tihti mõtlema, et mis väärtus mu elul enam on, kui olen nii suure pahateo teinud. Kõik need vähesed, kellele olen rääkinud, sh mu vanemad, psühhiaatrid, nõustajad, elukaaslane, räägivad mulle, et ma ei ole süüdi, aga lugedes südameveresoonkonna haiguste põhjuseid, mis on erinevates artiklites välja toodud, tuuakse teiste seas välja ka stress. See hirmutabki mind, et äkki ikkagi põhjustasin ämmale nii suurt stressi eelneval päeval, mis mõjus tema tervisele sedavõrd laastavalt. Ehk oskate mulle selgitada, millised on sellise suure süütunde põhjused, kui reaalselt kõik väidavad, et mina pole süüdi, aga ma ise ennast ikkagi pean süüdlaseks ja ei lase endal rahus edasi elada, vaid mõtlen pidevalt temaga viimseid sõnavahetusi oma peas läbi. Äkki saate mulle midagi soovitada, mis aitaks mul uskuda, et ma ikkagi pole süüdi ämma surmas ja mis aitaks mul nende mõtetega toime tulla.
Ette tänades ja vastust ootama jäädes.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui iga miimikamuutuse või sõnakese peale insult tekiks, siis oleks Eestirahvas juba ammu välja surnud ja seda juttu mei ei ajaks.

Stressifaktoritest on inimesele olusised:
a) sotsiaalsed tegurid (töötus, majanduslikud probleemid, laenutasumise raskused, sotsiaalse toimetuleku raskused jne);
b) enda kehalise või vaimse tervisega seotud stressorid;
c) enda veresoonkonna ja aju närvisrakkude seisund (ateroskleroosi ulatus, närvirakkude orgaanilised muutused ajus);
d) jne, jne. Siit tuleb seda insuldi küsimust valgustada, aga see ju ei sõltunud teist ja see analüüs ka midagi ei muuda.

Matused peetud, leinaaeg möödas - elu vajab edasi elamist.

Elu käib olevikus ja vaatega tulevikku - pange abikaasaga elusihid paika:
töö alane "vanker" olgu teie andekuse ja soovide kohane ja siis ka "lapsevanker" vaja ühiselt vedada.
Nende küsimustega tegelege.
Siit saate normaalse mõtlemise, ärge "sorkige" üleeilsetes-eilsetes mõtetes ja ütlemistes.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?