Depressioon 16.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Küsimus oleks siis selline, et kas on tõesti depressiooni sümptomid või on asi mõtlemises? Olen puberteedieas ning kursis sellega, et siis hormoonid "möllavad". Viimasel ajal aga olen eriti mures, eriti just selle kuu alguses. Ma elan hetkel koos vennaga, vanemad elavad maal, käivad umbes nädalas korra kodus. Muidu olin emaga väga lähedane ja rääkisin talle kõigest, kuid nüüd tunnen, et ta ei taha mind enam kuulata. Ta väga ei huvitu ka enam minu tegemistest, ainus millest hoolib on, et maal vaja tööd ära teha ja kui kodus käib, et toad kõik perfektselt korras oleks. Isa näen veel harvem, tema on kogu aeg tööl. Tunnen, kuidas vanematest kaugenen. Vajaksin oma vanemate hoolitsust, kuid neid ei ole kunagi kodus.
Lisaks on veel suured probleemid enesehinnanguga. Olen ülekaaluline ning tunduvalt suurema kondiga kui mu sõbrannad. Tegelen peaaegu iga päev spordiga ning toitun tervislikult, kuid midagi ei muutu. Kaal ega mõõdud ei kahane. Tunnen tihti väga halvasti ennast oma kehakuju pärast, mis viib minu meeleolu väga alla.
Viimasel ajal on ka tervisega probleeme. Immuunsüsteem on nõrk, jään ruttu haigeks ning samuti menstruatsioon jäi nädal hiljaks, mida mul varem kunagi juhtunud pole. Sellepärast olin väga mures, olin väga endast väljas. Küsisin abi emalt, aga tema ei osanud mind aidata, vaid püüdis mind rahustada, kui see ei õnnestunud väga tollel hetkel. Tihti esinevad ka kätevärinad. Puhkeolekus värisevad vähem, kuid kui pean sõna võtma, või kui koolis, näiteks õpetaja mainib mu nime, hakkab süda puperdama ning kätevärin suureneb. Olen pöördunud sellega närviarsti juurde, kuid midagi ei tehtud selleks, et see kaoks.
Tihti tunnen ennast väga üksikult. Tunnen, nagu keegi ei hooliks minust enam, sõbrad kaugenevad ning tunnen, kuidas inimesed ei taha minuga suhelda. See tekitab veel halvemaid tundeid, vahepeal on mõtted läinud ka sellele, et milleks mind üldse vaja on. Enesetapu mõtted .
Emotsioonid on ka teistsugused kui varem. Ma ei nutnud palju, kuid nüüd nutan peaaegu ülepäeviti, pisarad tulevad silma ka väikeste asjade peale. Ärritun samuti kiiresti. Pidevalt on kurb tuju ning tahtmine lihtsalt nutta ja mõelda, et see läheb üle. Kahjuks on tunne, et kõik ainult süveneb.
Ma tõesti ei osanud kuskile mujale pöörduda, loodan, et oskate mind kuidagi aidata , ootan vastust, aitäh .

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Isa-emaga ju ikka kokku saad, vahel võib ka helistada ja interneti kaudugi. Eks neil ka palju töid-tegemisi ja nendest tuleb ka aru saada. Ega nad seetõttu sinust vähem ei hooli.
Toitumise korrigeerimine ja mõõdukas kehaline aktiivsus on õige ja seda jätka. Toidu mälumisele (mitte kiirustades süüa) pööra ka rohkem tähelepanu.
Korralik puhkus -uni - on väga oluline. Rahustav tee (apteegi vabamüügist) või muu kodune tee on kasuks, sest soe jook rahustab, neelamine ka. Kaela piirkonna lõdvestus, kukla, õlgade ja võõkoha kaudu mõjutamine rahustab kogu organismi - vt. minu Palve-Meditatsiooni harjutus, selle esimene samm.
Enesekindlus tuleb läbi kehalise tegevuse. Mõnda endale meeldivat asja hästi osata - kindel enesekindluse kergitaja ja eneseusu suurendaja.
Iga inimene on mingis valdkonnas andekas - leia see ning tegele.
Oma koolitükid ja muud vajalikud tegemised võta rõõmuga tegemiseks - teha nad ju tulevad ja rõõmsalt tehes on tegu efektiivsem.
Nendest muredest saad üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?