paranoia 30.01.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp doktor!



Olen 27.a. naine, 10.a. lapse ema. Olen mitmeis püsisuhtes olnud ja otsin ikka ja jälle uusi ja paremaid. Samas ma ei suuda unustada vanu. Ma kohe pean helistama ja urgitsema ja mõnitama oma endistes suhetes, millest olen palju kõrvetada saanud. Eriti minu lapse isa suhtes. Mulle tundub, et tema uus ja minust 10.a. noorem naine on minust ilusam, parem, tublim, töökam jne. Ta on seda vihahoos ka öelnud ja mind maha teinud. Samas mingit lapsetoetust ma temalt ei saa. Samas ta vahel kohtudes hakkab rääkima, et ta tahab mind tagasi jne. Ma ei saa enam millestki aru. See ajab mu närvid segamini.



Kuna võtan niigi antidepressante (Betamax) ja rahusteid (clonazepam, imovane) alates sellest kui ta "istuma" läks, pole ma isegi praeguse suhtega, mis teistele tunduks igati ideaalsena, rahul. Ma nagu kibeleks kogu aeg kuhugi, uut otsima, et kuskil on hea ja rahulik, kindel ja see "õige". Asi on selles ka, et mul pole oma kodu. Majas, kus elan, on olnud tülisid ning ämm on mind sealt välja ajanud ning korterit ma osta ei jõua. Ma lausa igatsen omaenda eluaseme järele. Olen peale lahutust elanud üürikorterites ja nüüd siis praeguse elukaaslase juures (kes on mul kooselus peale abielu juba neljas) 5 kuud. Ikka on mul tunne et ma EI LEIA OMA KOHTA ELUS. Olen endalt elu proovinud võtta 3-el korral, kõik on olnud meeste pärast, 1x lapse isa pärast. Ema sõnul olevat ma nõrganärviline juba imikueast saadik. Isa on teinud enesetapu. Kõik tundub halvasti olevat. Käin küll tasulises teraapias psühhiaatri juures kuid siiani pole aidanud. Kas mu elu on selle tõttu lootusetu, et olen pärinud nõrganärvilisuse? Ma ei suuda isegi tööl ja setskondades ilma probleemideta olla. Seltskondades hakkan nimelt tüli norima, see tuleb kuidagi iseenesest ja lõppkokkuvõttes teen ennast lolliks ja lähen isegi teistega kättpidi kokku. Enesehinnang on tohutult madal kuigi mind peetakse üle keskmise kenaks naiseks. Lisakilod ajavad kohe hulluks ja tekitavad momentaalselt kompleksid. Milleks mul on vaja teiste meeste abil jälle see taastada tõstes enesetunnet nendelt saadud tunnustuste näol. Seetõttu petan sageli ka oma meest, et saada pidevat tunnustust, kuigi saan seda ka oma elukaaslaselt, mis mind ei rahulda....

Viimasel ajal ei viitsi ma peale tööd enam isegi kodus midagi teha, peale hädavajaliku...tahan vaid magada.....töö ja varahommikused ärkamised on ära kurnanud. Kõik on ära kurnanud. Elumahlad oleks justkui välja pigistatud..... Mida ma tegema pean? Kas see on mu saatus? Ehk oleks ikka õige uus ja rahuldustpakkuv suhe? Või hoopis üksielamine, et saada rahu igapäevastest etteheidetest kui laisk, tundetu jne olen?

Ravi jätkan ja olen seda teinud juba pikemat aega kuid iseloom on nii nõrk, et vahel nn. "doseerin" lausa rahustitega üle, et teatud mõnutunnet saavutada.

Tean tagajärgi ja kõike aga ennem lähen vist surma kui nendeta elama pean. Elu stiimulit pole.

Aidake!



Ette tänades,

Annika

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Teil on probleeme hulgi, rohkem kui kirja mahub! Ühtpidi "tore", et on millega oma võimeid proovida. Mõned soovitusmõtted: 1) põhilised tunded-tähelepanu-rõõm lapsele ja lapsest (ka siis kui ta veidi pahandust teeb). 2) Ilmamaa asju mõõta-vaadata oma MINA mõõdupuuga, see on oluline. Teiste arvamused on vaid "maitseaineks". 3) Igal inimesel on õigus puhkusele. Õppige puhkama, aega maha võtma. Puhanud inimene jõuab rohkem. 4) Kiitke ennast ning selle "tuules" ka teisi. 5) NB! Ainult üks mees korraga! Ainult nii on võimalik saada süva-hingesuhteid. 6) Tunnustage mehe seda ühisosa, mis teid liidab, aga jätke talle ka tema individuaalsus, mis Teist erineb. 7) Korrigeerige rohtu ja teraapiat arstiga. Minu moto: Olen elus - järelikult õnnelik! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?