mure iseendaga 26.01.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

mul on niisugune lugu, et ma olen 24 aastane naine, 2 lapse ema. Mul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire 2002. aastal, mistõttu ma olin ka psühhiaatriahaiglas ravil, 3 korda, esimest korda seoses psühhoosiga ja siis teised korrad peale seda, kui mul tekkis kohutav depressioon seoses oma tollase elukaaslase joomisprobleemidega, mille tõttu mina kannatasin.
Igaljuhul, ma elasin koos selle mehega 5 aastat, aga peab ütlema, et see kooselu on mulle väga halvasti mõjunud.
Ma olen nüüdseks uues suhtes juba aasta, tegemist on väga armastava ja hooliva mehega, aga viga on minus ja siit tuleb ka mu probleem.
Ma ei oska mitte kuidagi tunda olukorrast rõõmu, ma pole mitte millegagi rahul, mind valdab pidev kurbus ja süütunne, süütunne seoses sellega, et ma ei suutnud ikkagi oma eksabikaasat tema probleemidega aidata, tal olid tugevad alkoholiprobleemid, tema vägivaldne käitumine muutis minu ja laste elu võimatuks, aga ma ikkagi tunnen hetkel end süüdi selles, et ma ta minema ajasin, aga samas ma tean ju, et ta ei oleks iial muutunud, tema omakorda süüdistab mind selles, et ma olen temalt ta lapsed ära võtnud, olgugi, et ta ei näita üles mingit huvi nende vastu ja muidugi mu lapsed nüüd juba kutsuvad mu praegust meest issiks, nad on õnnelikud, sest neid armastatakse ja tegeletakse nendega, mida pole nad varem kogenud oma elus.
Lisaks sellele süütundele ma olen kogu aeg väsinud. Pole vahet, kui kaua ma saan magada, ma olen ikka kogu aeg ühtmoodi väsinud, kurnatud, mind ärritab laste kisa ja teeb ärevaks see, et ma ei suuda olla oma mehele piisavalt hea naine, tema seda muidugi ei arva, aga ma kardan, et see on seotud sellega, et mu eksmees kogu aeg halvustas mind ja heitis mulle ette, et ma olen saamatu ja ei oska midagi teha ja et ma ei armasta teda jne jne
Kas on võimalik, et mu probleemid on nii tõsised, et ma peaksin pöörduma psühhiaatri poole ja kas on oht, et ma pean hakkama taas tarvitama neid kangeid rohtusid, tollal olid mul raviks Orfiril ja Rispolept, lisaks cipramil, aga ma katkestasin rohtude tarvitamise, kui jäin ootama oma esimest last, see oli 2005. aastal, teine laps sündis 2007 ja senimaani ma pole ravimeid tarvitanud, kuigi olen väga jubedaid asju üle elanud seoses oma eksmehe vaimse vägivallatsemisega minu suunas, kui ta tuli öösiti purjus peaga koju ja mind voodist üles tiris, isegi siis, kui ma olin rase ja siis ta sõimas ja karjus, lõhkus mööblit ja süüdistas mind selles, et ma olen teda petnud ja et tema laps ei ole see, keda ma kannan jne jne need olid muidugi alusetud süüdistused.
Ma kannatasin tol ajal nii kohutavalt, ma ei julgenud lõpuks enam magama jääda, ma kartsin neid kordi, kui ta kodust ära läks kuskile jooma ja siis ma nutsin, mu poeg oli kõrval siis 2 aastane ja ta alati tuli ja kallistas mind ja ütles, emme ära nuta, ma nii väga tundsin mõnikord, et kui mul neid imearmsaid lapsi poleks, ma pigem tapaks end, ma tõesti ei näinud elul mõtet...
ja nüüd, kui mul on kõik pealtnäha hästi, ma ei oska kuidagi olla rahulik, tunnen, et mu lapsed kannatavad selle all, mul pole energiat et nedega tegeleda. ma tahaksin, et nad oleksid õnnelikud, aga ma ei oska olukorraga ja iseendaga toime tulla.
Palun andke mulle nõu kui vähegi võimalik...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete tubli, olete väga tubli, et Laste ja enda nimel selle alkohoolse kooselu lõpetasite. Tarkusesõnad on:
1) minevik on minevikus - sealt meenutada vaid head - sündisid lapsed.
2) Ei mineviku ega oleviku suhtes ei maksa end süüdistada. Mõelda ja leida lahendusi olevikus tegutsemiseks.
3) Elate uut kooselu ja toetage-tugevdage seda nii Laste kui ka enda-tema nimel.
4) Me kõik oskame halvasti puhata. Õppigem õiget puhkamist. See on õpitav.
5) Psühhiaatriga koostööd mitte lõpetada, seda Rispolepti väikeses annuses võibolla isegi soovitaksin. Annusega mängida, et oleks hea enesetunne.
6) Vanu haavu mitte lahti rebida, võimalusel mitte suhelda ex-mehega. Kokkusaamisel (ka telefonitsi) soovitada temale alkost loobumist, karsket eluviisi. Täiesti karsket.
7) Lastele soovitada kehalist aktiivsust, kerget sporti. Kehaline tublidus annab ka vaimse enesekindluse. Laste hea käekäik annab kogu perele jõudu juurde.
Nautige seda praegust Õnne, teil ju kaks Last ja tore elukaaslane ja ise olete ELUS.
Elus - järelikult õnnelik! - selline on minu hommiku-mantra. Elus - järelikult saame ennast, kaaslasi aidata-muuta, saame ühiskonnaelusse sekkuda. Riigiasjadesse tuleb sekkuda, sest riik - see olemegi ju meie. Meie elu (mitte ainult psüühiline) sõltub riigimeeste (naiste) tegudest ja tegemata jätmistest.
Kõike head soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?