Mure lapsega 16.01.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kirjutan sellepärast, et on mure 4 aastase poja pärast. Ühesõnaga võtaksin tema käitumise kokku sõnaga: hüperaktiivne. Paraku ei ole mina selle diagnoosi panija. Aga ta ei allu korraldustele, külas olles või külaliste puhul meie kodus läheb ta lausa 'segaseks'. Käitub umbes nii nagu mingit kasvatust poleks: karjub, läheb teistele kallale, lõhub asju, lakkub laua peal toidukraami jne. Ka õhtud kodus on temaga rasked: jookseb mööda elamist ringi, mööda minnes asju kaasa haarates ja neid lõhkudes. Oleme üritanud vahest rahunemiseks ta koos endaga joonistama meelitada või mõnd muud käelist tegevust üritanud ette võtta, aga see ei õnnestu. Kui ta juba korra on 'segaseks ' läinud, on väga raske teda uuesti normaalseks saada. Ainult magamine rahustab ta maha. Viimasel ajal on ta hakanud ka kaklema, läheb väiksemale õele kallale, peksab rusikatega. Lasteaias ta veel teistele kallale pole läinud (käib seal alatest 2008 aasta sügisest), aga jooksmise üle kurdavad ka kasvatajad. Peres kasvavad veel 13 aastane poeg ja 3 aastane tütar. Probleem tema käitumisega lähebki nagu päev- päevalt suuremaks. Perearst on meid paaril korral ka psühhiaatrile suunanud, aga nemad on meie arenguga rahule jäänud. Ma ei tea mida ette võtta, sest ta läheb nii keevaliseks väljas, et me ei julgegi avalikku kohta minna ja külla ka enam kedagi eriti kutsuda ei taha.
Pean vist lisama ka seda, et ta on lapsendatud 4 kuu vanuselt. Vanemate kohta me andmeid ei saanud korralikke, aga ema oli vist liiga noor ja sotsiaalselt ebaküps.
Parimate soovidega Anneli

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lastepsühhiaater olgu ikkagi esimene dirigent.
Hüperaktiivsusega organism kompenseerib midagi või siis soovib selle kehalise aktiivsuse abil millestki vabaneda.
Seega: 1) igasugune kehaline tegevus on kasuks (võimalusel turnimisredel, rahmeldamise poksikott (mida võib hoolega ja rõõmuga ja karjudes taguda). 2) Soe vann ja seal mängimine. 3) Voolimissavi jm käeline tegevus (ennemuiste oli taigna sõtkumine, käsitsi pesu pesemine) - midagi sellist.
4) Arstirohud psühhiaatri poolt. Lastepsühhiaatrid töötavad koos psühholoogiga - mida nemad soovitavad? Seda praktiseerida. 5) Kallistus-teraapia - niivõrd-kuivõrd ta seda teha soovib.
Kui ühe psühhiaatriga kontakti ei saa (juhtub vahest), siis ajada asju mõne teisega. Kõik kõigiga ei peagi sobima. Ka eraelus on ju nii.
Kannatlikkust.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?