Kinnisidee ja paanikahood 08.08.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olin oma poisiga koos üle aasta. Alguses oli meil kõik hästi, me olime armunud ja saime iga paari päeva tagant kokku, nii palju kui võimalik, sest mu ema ei sallinud mu poissi ning pidime suhte salajas hoidma. Sügisel suri mu ema ootamatult vähki (sain seda teada paar nädalat varem) ning siis hakkasid asjad ka poisiga halvasti minema. Me hakkasime tihedamalt kokku saama. Ema kasvatas üksi mind ja õde ning olime harjunud, et olime tema elus esikohal. Seda hakkasin nõudma ka poisilt. Mina pidin tulema esimesena, tõstsin kisa, kui ta oma pere juurde tahtis sõita ning tihti ta jäigi minuga. Sageli kauplesin ennast ka igale poole kaasa. Poiss armastas mind ning ei näinud probleemi, miks ma ei võiks kaasa tulla. Asi läks järjest halvemaks. Ma sain alusetult armukadedaks tema pere ja sõprade peale, ta pidi mult enne õllepurgi avamist luba küsima. Kui poiss teatas, et tahab pere juurde sõita ajal, kus ma ei saanud kaasa tulla, valdasid mind paanikahood. Mul tekkis iiveldus, kõhus keeras kõik ning süda läks pahaks. Läksime poisiga sadu kordi tülli. Peagi oli meil iga päev tüli. Ärritusin järjest väiksemate asjade peale ning kõik minu poisi pingutused mind rahustada viisid ta närvilisuse piirile. Nüüd oli temagi pidevalt närviline, käed värisesid ja tühjast tekkis tüli. Klammerdusin poisi külge üha enam kuna kartsin teda kaotada, vaevalt oli päeva kus me selle pärast ei tülitsenud. Poiss aga väsis pärast kümmet kuud minu poolt kestnud pidevat terroriseerimist ning ütles, et ta ei suuda enam minuga niimoodi koos olla. Ta tunded on küll mingil määral alles, aga neist ei piisa minu väljakannatamiseks. Läksime suure nutuga (minu poolt) lahku. Järgnevad päevad polnud mul absoluutselt isu, tunne oli masendavalt halb. Hommikul pärast lahkuminekut alustas ta msnis ise minuga juttu ning mainis ka, et las aeg parandab kõik haavad ning kes teab, vana arm ei roosteta. Iga meie tüli ajal lubasin talle, et muudan ennast ning annan talle vabadust ja hingamisruumi, kuid ei suutnud oma lubadust pidada. Ma tean, et minu poiss oli mulle truu ja viimase piirini minuga kannatlik. Pärast lahkuminekut näen oma probleemi selgemalt kui kunagi varem. Ma armastan oma poissi ja tahan temaga koos olla õnnelikult ja tülideta kuid selleks pean oma kinnisideedest ja vihahoogudest lahti saama. Mida ette võtta?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Turumajandus lähisuhetes ei sobi - Noormees ei ole m i n u omand. Suhtumine hoiab koos ja seda ei saa osta, nõuda, tellida, tabletineelamisega korrastada. Leelotamisega saab aga kahjustada küll.
Kui inimene on rahulik, siis saab ka suhteid rahustada. Rahustavad harjutused ja korralik puhkus - sellest alustada. Muu paneb aeg ja elukogemus paika.
Head rahunemist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?