tahan oma seisundi kohta arvamust 18.07.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, hr. Ennet!
See kiri on kindlasti üks sellelaadsetest, mida Te iga päev saate. Olen lihtsalt endaga veidi puntras. Mingi seletamatu kurbus on kestnud juba aastaid, küll kergema ja siis jälle vaevalisema kuluga, eks põhjusi ole ka ja juba iseenese loomus on selline nukrapoolne. Kaks aastat tagasi suri aga minu väga hea sõber ja mõttekaaslane, keda polegi seni suutnud keegi asendada. See oli mulle väga valus löök, aga püüdsin toime tulle ja elada nii, nagu Ta mind õpetas. Nüüd aga olen hoopis lössis. Vanemad on pensionil, nemad tahavad ka hooldamist ja mul on tunne, et ei suuda enam kellelegi kaasa elada ega kellestki aru saada. Minu mured ja tegemised neid nagu ei huvitaks, kogu aeg öeldakse, et see pole midagi, et olen noor ja pean jaksama jne. jne. Mitte miski, mida teen või räägin, pole hea. Nüüd on siis nii, et kaks aastat olen ainult nutnud. Nuttes saab hetkeks natukenegi kergemaks. Tihti on tunne, et valu lihtsalt sööb mu ära. Õhtuti on paaniline hirm magama jääda, sest ärgates on uus päev ja jälle täis muret ja hirme. Sel kevadel hakkasid tuttavad ütlema, et minuga oleks nagu midagi lahti, et räägin surmast ja et mind pole kellelegi enam vaja, mida ise oma sisemas juba ammu tunnen. Kõige rohkem tahan kuhugi tarduda, jõudu pole, et midagi teha. Olen igati püüdnud selle masendusega võidelda, sest see tunne oli mulle tuttav juba ammu enne sõbra surma ja just Tema aitas mu sellest üle. Olen teinud vist kõike, mida vaja: käin jalutamas, sportimas, suhtlen tuttavatega, tegelen hobidega jne., töö on huvitav ja meeldiv, töö- ja puhkusereziim oleks ka nagu korras, magan siiski piisavalt ja töönarkomaan ka nagu eriti ei ole. Ainult et rõõmu ei valmista enam miski. Niipalju suudan, et tean, millal naeratada, millal öelda sobiv lause, jne. aga see kõik käib nagu õpitud näidendis. Sisemuses pole enam soojust ega rõõmu ega tõelist huvi midagi teha. Käin sõbra haual, seal hakkab pisut kergem, aga siis tuleb jälle hall argipäev, millel pole mulle rõõmu pakkuda. Kardan uut õnnetust. Ilmastikust sõltuv ma ei ole, olen osanud ka vihmasest päevast midagi head leida. Mõtlen, et kas selline norutamine siis ongi see kurikuulus depressioon ja kas peaksin arsti juurde minema? Kas perearstist piisab? Olen saanud kasvatuse, et depressiooni pole olemas ja et inimene peab olema tugev ja ei tohi kurta. Isegi oma leina välja elada. Mida Teie arvate?
Suur tänu ette vastuse eest ja ilusat ilma!
Nukrutseja

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemiks on:
1) kurvameelsus e depressioon,
2) üleväsimus ja energia (ka vaimuenergia) vaegus,
3) ebakindlus enda suhtes, eneseusu osas "ateist" e. eneseusku vähe.
Esimene valdkond vajab veidi AD abi, soovitaksin Mirtasapiini-rea AD-d ja muid depressiooni leevendavaid võtteid.
Teine valdkond - töö- ja puhkerežiim korrastada, trenn ja vaba aeg kohendada, jms. Ka toit, ka vaimutoit. Positiivne vaimutoit.
Kolmas valdkond - Eneseusk. Elus - järelikult kõik veel võimalik. Suured eesmärgid osadeks ja siis need "väikesed suutäied" ette võtta. Iga + sammu puhul end tunnustada, negatiivsest ka "rõõmu" tunda, on millega end nö karastada. Võtta negatiivset mänguliselt. Elu ju suur näitemäng ongi.
Lahendada vanemate küsimus - elukoha sotsiaaltöötaja abil saab teada võimalustest.
Tegutse, rõõmutse, karastu, suhtle sõbraga!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?