Tunnen ennast väärtusetuna. 03.07.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
olen 44a naine, käin tööl. Olen oma lapsed suureks kasvatanud, kuigi jah viimane on 16 aastane, kes vajab veel abi ja toetust. Jah olen abielus, kuigi see sõna üksi on juba valus. Olin 18 aastane kui abiellusin, ei olnud julgust öelda et ma ei taha temaga abielluda. Ma ei tundnud mingit armastust ju. Kui vale tegu minu poolt. Ikka lapse mõistus tõesti. See abielu on olnud lihtsalt üks kannatamine. Minu soovid pole kunagi tähendanud midagi, minu arvamused on rumalad, minu käimised on valed, minu sõbrad on valed,minu laste kasvatamine on vale,sest kaitsen neid isa vihaste ja ebaõiglaste rünnakute eest jne. Ja lisaks tuleb veel ka magada koos, mis siis et pisarad voolavad ojadena. Ta arvab, et tema käitumine on õige, mis siis kui halvustab pidevalt, solvab teiste kuuldes,on ähvardanud noaga ,kus joostes ma siis jalaluu murdsin ja nädala pärast katkes rasedus 24. nädalal. Mis ta pärast seda teeb? Poeb, ostab sokolaadi, nunnutab. Mida see annab, kas ta arvab, et sellega pühib kõik hingest minema? Aga ta on kõik õigesti teinud, sest mina olen ju midagi öelndu mis tema närvi ajas. Mina aga olen ilma närvideta, mulle võib kõike öelda. Mul ei ole ju sõnaõigust. Kui olengi öelnud, siis tuleb tüli ja mina neid ei talu, siis peangi kõigest nagu eemale hoidma. Ei topi oma nina tema asjadesse, ei küsi kuhu läheb ja kuna tuleb, ei küsi palju palka saab, ei küsi kes ta sõbrad on, ühesõnaga ei küsigi midagi.
Ka sellega pean leppima, et minu eest otsustatakse, kuhu minna, kellega , millal ja jne. Isegi kaardinad ostetakse oma emaga ja mina pean lihtsalt õmblema ja ette panema. Nüüd aga tunnen et tahaks ära. Tahan õhtul magama minna rahus ja hommikul ülestõusta rahus, tahan ise teha otsuseid, et ma sellest rõõmu saaks tunda ja olla ilma hirmuta, tahan täpselt teada et ta ei tule sinna kus ma olen ega tee mind enam maha aga ei ole jõudu midagi ette võtta. Hirm, et ei saa hakkama, kui ära lähen. Hirm selle ees, et lähen hulluks kui jään. Kui olen üksi kodus või koos pojaga, siis tunnen kui kerge on, kurgus ei pitsita ja hingata saan kuidagi vabalt. Kui aga mees tuleb koju ja ma juba näen eemalt või tean et tuleb õhtupoole siis lõunapaiku tuleb see raskus juba mu peale ja ma ei taha et ta tuleks. Kohutav tunne aga ma tahan vabadust. Kui ma olen temaga sellest rääkinud, siis ta vaatab sulle otsa suurte silmadega ja küsib, et no mida ma olen teinud valesti. Ja siis mõtlen mina et viga ongi vist minus, sest tema ütleb, et on kõik õigesti teinud. Jah ma tean ,et seda poleks olnud kui oleksin 18 aastaselt julenud öelda et ma ei abiellu temaga. Aga aega tagasi keerata ei saa, olen püüdnud hambad ristis taluda kõike aga enam ei suuda. Pikk jutt,küsimus lühike,mis teie sellest arvate, kust ma saaks jõudu edasi minekuks ja kust ma tean et see on õige?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

kust ma saaks jõudu edasi minekuks ja kust ma tean et see on õige?
Probleem tõesti keeruline:
1) Pinged maha võtta (veidi rahustavat teed või arstirohtu, harjutusi), et saaks õigesti mõelda ja veelgi õigemalt otsustada.
2) Kas annab Temas-Endas midagi sedavõrd muuta, et kooselu oleks õnneliku-poolsem? Kui selline variant mõtetes võimalik, siis proovida seda materialiseerida, praktikasse viia. Arvamuste kuulamine ja arvestamine, solvangud lõpetada ja kiituste spektrit rohkem, lapsi julgustada tema poolt, jne. Julgelt häält teha ja oma seisukohad-tunded temale esile tuua - diplomaatiliselt, lahenduste otsimise noodivõtmes, mitte etteheidete tegemise variandis. Kui ta aru saab ja Teist ning Lastest huvitet on, siis ta püüab end muuta, arvestab.
Kui see info tema südameni ei jõua, mõistmiseni ei ulatu, siis tuleb edasi mõelda variantidele, et kuidas lähenemise asemel teineteisest kaugeneda hingeliselt, kehaliselt, sotsiaalselt.
Koos ka nõustamisel käia - kõrvaltvaataja võib üht-teist olulist märgata ja soovitada. Otsustama peab aga igaüks ise.
Eelkõige rahu ja trahustamine.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?