Depressioon sõjaväest. 14.10.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Tulin selle aasta suvel (juuli 2007)kohustuslikku teenistusse, alguses tundus kõik normaalne ja sain ilusti oma asjadega hakkama, kuid paari kuu möödudes hakkas motivatsioon ja üldine tuju langema, üritasin ülematele seletada, et oleks tore kui saaks kellegagi rääkida (eelistasin psühholoogi, kuna väeosa kaplan oli perekonnale kaudselt tuttav ), kuid ei tulnud asjast midagi välja, mida aeg edasi seda rohkem hakkas unehäireid ja söögiisu kaduma (praegu öösel 2-4 korda ärkan ja üldse on uni häiritud ). Olen üritanud rääkida väeosaarstile, et tahaks kellegagi rääkida, kuna tõesti on probleeme tekkimas, kuid see on ääretult piiratud ja praktiliselt võimatu.
Kuid üks hetk sain tsiviili psüholoogile rääkida, et on tekkinud teiste võitlejate poolt neg. ja teravaid solvanguid minu suunas, mis on meele ja tuju nõrgestanud (ennem suutsin vältida ) kuid praegusega kasvab viha nende vastu. Samas rääkisin, et ka kodus ei ole kõik korras, kuna ema poolt tuli reetmine (nimelt algul lubasid ja pakkusid nad ise välja lahenduse minu liisingutele, et nad maksavad ise, kuid selgus hiljuti et asi ei ole nii korras, õnneks sain reserv rahadega lahendatud, kuid ikkagi miks ei räägitud selles ) Linnalubadel käies on tekkinud nähtused, kus jälgin kella, et millal tagasi saada, kuna ei oska tsiviilis midagi teha...
Ühesõnaga kogu selle jutu peale mida olen hetkel kirjutanud ja mida hetkel ei jõua kirjutada ütles tsiviili psühholoog, et ma põgenen iseenda ja vanemate eest, kuna need keskkonnad on tekkinud mulle stressoriteks, samuti ei suuda ma kohaneda tsiviiliga ja pean vanematega kommunikeeruma. Psühholoog ütles, et tema käed on seotud ja ta ei saa väeosasse minuga rääkima tulla, kuid saame linnalubadel arutada öeldes, et ei saa jätta inimest probleemiga. Sel nädalavahetusel sain isaga silmast silma räägitud ja ta tundis suurt kahju, et ema poolt selline juhtum on tekkinud ja rääkides, et ma olen neid kriisidel ja samuti ka õde (kellel oli 1,5 aastat tagasi sügavdepr. peal) aidanu, et praegu on nende kohus minule toeks olla, kuid nende meeletud pingutused mind aidata püüdes ajab mind veel hullemini närviliseks, kuna tahan nendele tsiviilis finantsiliselt toeks olla (seda siis oma asjade maksmisega jne. )
Kogu selle pinge ja lausa füüsiliselt nõrgestavask ( vererõhu meeletu tõusmine 140-150 statsionaarseks) tegevas seisundis, kardan, et võin uuesti murduda.

On juba juhtumeid olnud, kus on üks sõdur üritanud teha suitsiidi, mis õnneks ei läinud läbi, kuid keegi peale paari teie võitleja seda ei tea (samuti ka väeosa arsti, kelle sõnud linnalubadega hakkab parem ja küll kõik korda läheb).

Küsiks siis mida sellises olukorras teha, kus igal sammul peab tõestama, et tegu ei ole simulatsiooniga, kaua enam ei jaksa võidelda tuuleveskitega.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pöördu veelkord ja asjalikult väeosa tohtri poole ning küsi abi, küsi rohtu abiks. Kui sellest abi vähene, siis linnaloa saamisel pöördu psühhiaatri poole - valvearsti jutule saab tööpäeviti kella 18.00-ni, muudel aegadel saab vastuvõtu osakonna tohtri jutule minna. Koos leiate lahendi.
Julge ei karda!
Saad hakkama,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?