pidevad pereprobleemid 28.05.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Probleeme on nii palju, et ei teagi, kust kohe alustada.
Niikaua, kui mäletan, olen alati soovinud ideaalset perekonda ja kadestanud neid, kellel selline perekond on. Ma ei ütleks, et mu perekond nii väga paha oleks, vanemad on kõrgharidusega, vanem vend ülikooli lõpetanud ja mina koos keskmise vennaga ülikoolis. Muret teeb mulle eelkõige isa. Vahel ikka viskame nalja, et isa on vale ajastul sündinud- ta oleks pidanud elama kuningate ajal, sest on väga võimukas ja käskiv. See ajab närvi, et kogu aeg peavad asjad tema tahtmise järgi käima ja et temal peab ALATI õigus olemas. Ma arvan, et nii mõneski mõttes me kõik kardame teda ja siinkohal tuleb mängu minu keskmine vend. Ta käib ikka veel ülikoolis, kuid oleks pidanud 2 a tagasi lõpetama. Esimene aasta jäi tal seetõttu lõpetamata, et ta jäi raskelt haigeks ja siiamaani löövad kroonilise haiguse tunnused välja ja nüüd on tal ka teine haigus kaelas. Sellest hoolimata ei suuda ta kooliga lõpuni minna, mida on vähe jäänud. Asi ei ole rumaluses, vaid selles, et tal on nii palju muid asju teha-tegeleb igasuguste äridega, kus liiguvad meeletud summad. Isalt on ta laenanud ja vanemalt vennalt. Tema puhul ei saa kunagi sellele loota, et ta õigeaegselt tagasi maksaks ja selline võlguolemine on need 2 päris vihaseks teinud. Uskumatu, kuidas raha võib ära rikkuda perekonna omavahelised suhted. Mu keskmine vend ei ole halb inimene, kuid ta tahab hästi palju ja korraga teha. Arvatavasti on siis oma osa, ka tema haigustel, sest esimene aasta ta kaotas pool oma kehakaalust tänu sellele. Sel aastal ta samuti ei lõpetanud ja isa sai loomulikult väga vihaseks. Asi on selles, et nüüd on kesmine vend nii põikpäine, et enam isaga üldse ei suhtle ja loomulikult ajab see isa veelgi vihasemaks. Isa puhul on nii, et ta sind üldse ei kuulda, räägib omad jutud ära ja viskab telefoni käest. Isa on selline hellike, kes iga asja peale kohe põlema läheb+ väga pöikpäine ja uhke, solvub kergesti. Temaga sel teemal rääkida pole mõtet ja ei saakski, teda ei muuda miski. Samas ju ka arusaadav, miks vend ei helista ega ma ise ka eriti ei helistaks. Kuigi mu vennal on pidevalt raha vaja, tegi ta lollisti, et üldse sugulastelt laenas, praegu on kõik sõjajalal. Ema on sellest väsinud ja mina ka. Hetkel on endal eksamite periood käimas ja omal on tervisega ka suured probleemid+ ning veel pereprobleemid. Selline tunne on, et hakkan hulluks minema. Lihtsalt ei suuda. Kuigi me kõik elame Eesti erinevas paigus ( isa hiiumaal, ema tallinnas, vanem vend haapsalus ja meie keskmisega tartus), jõuavad tülid ometigi kõigile pärale. Mind tõmmatakse ka nendesse kismadesse kaasa. kas on mingit võimalust, kuidas hingerahu ja rahulik uni tagasi saada? tahaks elada normaalse inimese elu...( pole inimest, kellega rääkida, võib olla peaks psühholoogi juurde minema?)
Aitäh:)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemid selleks ongi, et neid lahendada ja/või selle käigus karastuda.
1) Esikohal olgu oma isiklik elu - see korras, siis saate enesekindlalt ja asjalikult omaste probleeme vaadata, osaliselt mõjutada;
2) Isiklik kehaline tervis. Terves kehas Meelekindlus, Jõud ja Vägi;
3) Suhted omastega südamlikud (loomulikult), aga ikkagi diplomatilised (loe: ratio olgu esiplaanil, mitte-empaatia, mitte-emotsioonid), isegi Näitemänguilu (asja huvides);
4) Rahustavad nipid (minu harjutus jpm.) ja väheke ka rahusteid perekondlastele - rahulikult saab atra seada. Ja kõik olete ju elus - mida siis õnne vundamendiks veel vaja?!
5) Suhted ei tohi olla Omandi-suhted vaid - Inim-suhted.
Kannatlikkus karastab ja viib sihile.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?