kas alustada ravi? 07.06.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 43 aastane naine. Pärast piisavalt pikka vindumist (jõuetus, väsimus, apaatia, probleemide kuhjumine, tunne, et kogu aeg tahaks magada, end välja lülitada) läksin viimaks psühhiaatri jutule, kes kirjutas mulle Cipralexi. Eile võtsingi esimese pool tabletti. Kui aga abikaasale mainisin, et hakkan antidepressante tarvitama, siis läks lahti - olen ma aru kaotanud, sa satud sõltuvusse, mina oma muredega, mis on palju suuremad (ja ongi + vastutus), ühest jamast sain üle, nüüd siis järgmine käes, inimestel ei ole enam enesesse sugugi usku, sa saad ju ise hakkama jne. Mees sattus tõeliselt paanikasse ja kodurahu ning meie suhte nimel lubasin, et siiski ei hakka neid tarvitama. Sellises situatsioonis ei ole mingit mõtet talle midagi hakata põhjendama, sest on ainult üks õige arvamus, tema oma. Käed mul ei värise ja päris mustas augus ka ei ole.
Nüüd olengi uue probleemi ees - mida siis edasi teha? Lubadust murda ma ei tahaks. Selge on seegi, et ka temal on suuri pingeid, millega ta püüab ise toime tulla, aeg-ajalt ka napsuklaasi vaadates.
Mida soovitate? Ette tänades

Aet

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete üle-väsinud, ei ole endale puhkust andnud või siis selle vajadust endale tunnistanud. Minu külakiige printsiip - et kiige ühes suunas kaugele kiiguks, siis ju vajalik ka liuglemine teises suunas. Puhkus on seega samavõrd tähtis kui tõised tegemised. Samavõrd.
Tema arvamus on Tema oma ja las olla s e e õigus tal olla. Kas Teie vajate õigust või vajate õnnelikku olemist? Olge õnnelikud ja las Temal olla lisaks ka
s e e õigus.
Ja harjutusi tehke ka - üksi ja temaga koos ka.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?