Usaldamatu patsient - kas on võimalik aidata? 28.11.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Tülitaksin Teid küsimusega selle kohta, kas või kui palju oleks psühhiaatril võimalik aidata patisenti, kes a) ei usalda arsti, peab paljusid tema soovitusi naiivseks? b) teadvustab probleemi, mõistab arsti soovituste otstarbekust, ent keeldub osa soovitusi täitmast, kuna mõnede muude soovide samaaegne realiseerimine ei võimalda arsti nõuandeid järgida ning need soovid näivad momendil psüühika ravimisest olulisemad (olukord pole küllalt hull)?

Olukorrast lähemalt siis ka. Arvan, et kannatan kergekujulise depressiooni all -- võib-olla ka mitte, eks selle üle saab otsustada siiski arst. Probleemid olid tegelikult kõige tõsisemad kümmekond aastat tagasi; ka ilma igasuguse arstliku hariduseta olen veendunud, et tookord oleks iga psühhiaater mulle diagnoosi pannud. Arsti juurde ma siiski ei sattunud, sest ise olin abi otsimiseks liiga arg ja enesekindlusetu, kõrvaltvaatajad aga asja tõsidust ei mõistnud, kirjutades mu masenduse hariliku teismelise maailmavalu arvele (ega ma oma muresid ka kellegagi ei jaganud). Aastatega olen targemaks saanud, ennast tundma ja kõrvalt jälgima õppinud ning mõistuse abil kõige hullemast üle saanud. Siiski on allesjäänud probleeme, komplekse ja ebastabiilsust küllalt palju, et mu elu siiani märkimisväärselt segada. Ma pole küll kindel, kas see lausa diagnoosi alla läheb, aga lugedes kas või siinsetki kirjavahetust, jääb mulje, et tõenäoliselt siiski. Niisiis oleksin huvitatud, et mõni professionaal selle üle otsustaks ja vajadusel mind aitaks. (Küllap oleks abi seegi, kui mulle öeldaks lihtsalt, et pole mul häda midagi, sellised mured on igal inimesel ja ärgu ma lihtsalt haletsegu ennast nii palju. :)) Kõigi mu probleemide ja nende omavaheliste seoste kirjeldamine läheks siiski liiga pikaks, nii et ma ei üritagi seda siin teha ja kavatsen "reaalis" arsti poole pöörduda.

Probleemiks on aga see, et olen keskmise arsti suhtes väga skeptiline. Arvatavasti olen liiga palju näinud-kuulnud telekas rääkimas naiivsevõitu psühholoogitädisid, kes esitavad ekspertarvamuse pähe elementaarseid käibetõdesid või siis vähemasti niisuguseid järeldusi ja seisukohti inimeste käitumise ja selle põhjuste kohta, milleni võiks olla võimeline jõudma iga arukas keskkooliõpilane ilma igasuguse erihariduseta. Olen oma probleemide, nende põhjuste ja võimalike lahendusviiside üle aastaid mõtisklenud (seejuures usun, et mu kõrvaltpilk endale ja oma puudustele on keskeltläbi üsna adekvaatne, võrreldes nii mõnegi teise inimesega) ning sedasorti naiivtasemel nõuandeid ilmselt enam ei vaja. Küllap psühhiaatritel on ka nõuandjatena suuresti teistsugused meetodid ja soovitused kui reapsühholoogil, samas üks minu lähedane, väga intelligentne inimene, kes kunagi depressiooniga arstilt abi otsis, kurtis sama muret -- psühhiaatri soovitused kaldusid naiivsusesse, elementaarsete käibetõdede korrutamisse. Seetõttu kardan ka ise olla silmitsi sama murega. Loomulikult olen ma rõõmuga valmis vastu võtma asjalikke soovitusi arukalt inimeselt ja usun täiesti, et suur osa minu olematute meditsiiniliste teadmiste baasil tehtud järeldusi minu enda kohta võivad olla ekslikud, aga kahtlemata on ka arste väga erineva tasemega ja triviaalsustega kaasa minna ma ei suudaks. Samal ajal on mul mõnevõrra usku mõistlikult määratud ravimite abisse ja ka usku sellesse, et usk on psüühikaprobleemide lahendamisel väga oluline tegur. :) Siit siis küsimus: kui mul peaks tekkima tunne, et ma ei leia arstiga ühist keelt, kas ta võib olla siiski võimeline mind aitama? Muidugi oleks õigem otsida teine arst, aga eriti kui ma juba ette olen nii skeptiline, nagu ma olen (ega oska oma skepsist ka kuidagi vähendada), siis on üsna suur tõenäosus, et ka teine või kolmas arst võiks osutuda mu oma võimatu ja valiva iseloomu tõttu sobimatuks... Ühtlasi oleksin väga tänulik selle üle, kui Te oskaksite näiteks soovitada mõnd konkreetset doktorit, keda Te hindate kõrgelt nii arsti kui lihtsalt intelligentse inimesena (Tartus, soovitavalt riiklikus süsteemis; eriti hea oleks, kui tal oleks kogemusi ka psüühikast tingitud toitumishäiretega, ent see pole väga oluline, kuna tundub, et minu kontrollimatud, näljast ja isust sõltumatud paanilised õgimishood on üksnes jäämäe tilluke pindmine osa).

Teine mure on see, et ilmselgesti oleksid arsti esimesed soovitused mulle muuta oma elustiili -- vähendada töökoormust, rohkem liikuda, korrapäraselt magada jne --, aga kõik see ei ole praegu realiseeritav. Kas niisugusel juhul on üldse reaalset lootust, et mind saab aidata? Kas on psühhiaatril üldse midagi peale hakata jonnaka, soovitusi eirava ning võib-olla tagatipuks veel ka usaldamatu patisendiga (kes siiski vähemasti püüab endale oma probleemidest ja puudustest aru anda)?

Ette tänades, K. M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kõrvaltvaataja seisukoht on vägagi huvitav, spetsialisti oma isegi väärtuslik.
Psühhiaatriga vestleksin ja tema antud tarkuseivad jätaksin meelde. Seda esiteks.
Teiseks. Kirjutage t e m p o k a l t arvutil 110 soovitust enda tervise ja enesetunde edendamise küsimuses. Tempoga, pausideta, kiirelt, telegramm-stiilis. Saate häid mõtteid. Neist noppige tunni-paari pärast välja kümmekond ja neist siis iga päev kahte-kolme täitke. Arvatavasti (selgub hiljem) osa soovitusi kattub Tohtri omadega.
Kui hakkate ennast usaldama, siis tuleb ka tohtri usaldamine.
Alustage kuskilt ja leiate peatselt õige raja.
Tartu psühhiaatrid on v.head..
Veendute ise ka.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?