Ärevus, paanikahood, suutmatus süveneda jne. 21.10.19 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Mure algas umbes 4 aastat tagasi kui elus suure tragöödia tagajärjel kõik alguse sai. Tohutu paanika, arusaamatus mitte millegi 
osas ning kartus, kõige ja kõigi ees. Tunne, et kõik mida ma teen, kas ma ei oska või teen seda lihtsalt valesti. Igale küsimusele 
vastasin: "aga ma varem ju sedaviisi ei käitunud." Ma ei lubanud endale häid emotsioone ning võitlesin lihtsalt selle halva tundega. 
Lugesin tihtipeale ühte lauset 10x(sest halvad mõtted ei lasknud süveneda ja hiljem oli saanud sellest juba kartus) ning kuna ma sellest aru ei saanud, siis tekkis paanika ja jätsin asja sinnapaika. Nendest arenesid välja tohutud ärevused, unetused, paanikad, pinged, keskkendusmisraskused, hirmud, mälu- ja alkoholiprobleemid. Alkoholi jõin nagu segane, et neid tundeid allasuruda ja õhtuti uinuda. 
Tagantjärgi tarksuna võin muidugi öelda, et see oli kõige rumalam asi üldse mis teha sai. Kuid olukorras kus ei suuda mõelda, intelligentselt käituda ja süveneda, tundus see ainuke “õlekõrs.” Rääkimata sellest, et ei saanud üldse aru, mis on õige ja mis vale.(Märkimisväärne on asjaolu, et varasemalt mul selliseid probleeme polnud ning suutsin väga süsteemselt ja süvitsi mõelda. Vähemalt mulle tundus nii ja ma käitusin vastavalt, mitte mõtlematult nagu viimased aastad.) Ülimalt pinnapealne mõtlemine ja asjade keerukused tekitasid/tekitavad hirmu. Väga raske on/oli inimestele seletada, mis minu sees toimub, sest nad ei mõistnud mind. Justkui mingisugune teine inimene oleks minu sees ning tihti on tunne, et pea kumiseb ja on seest tühi. Mõelda ma ei suutnud ja tööst tulenevad kohustused tegin iseendalegi üllatusena ära, ilma arusaamata, et ma seda asja teha oleks osanud. Töö tegemine oli ülimalt raskendatud. Tihti läks mõte rändama ja halvad mõtted ei lasknud mul tavapärastele asjadele keskenduda. Kasutasin teistelt inimestelt üle võetud väljendeid, mis tundusid õigetena, sest ühtegi läbimõeldud otsust ise välja ei suutnud mõelda ega teha. Kogu aeg oli mingi suur tõestamisvajadus teistele, et ma seda oskan jne. Tegelikult tundub endale, et ei osanud või kui oskasin siis ei mäletanud kuidas seda teha. Esimesest kolmest haiguses vaevelnud aastast mäletan vaid negatiivset või üldse mitte midagi. 

Tänaseks pool aastat tagasi võtsin ennast töölt vabaks, tegin alkoholiga täielikult lõpparve, käin regulaarselt ennast liigutamas, et anda enda vaimsele tervisele võimaluse tervenemiseks. Võin öelda, et seda tunnet mis varem oli ma tänasega võrrelda ei saa, kuid on asju mis mind siiani vaevavad. Probleemid kui sellised on jäänud samaks, kuid oluliselt vähemal määral kui seda oli varem. Kõige suuremat muret tekitab nüüdseks ikka süvenemine, paanika, ärevus, hirm ja kartus põrumise ees. Hommikud on ärevuse ja paanika suhtes kõige hullemad nt söömine, kokkusaamine jne. Väga raske on elus eesmärke seada kui tead sisimas, et eelnevalt mainitud tunded ei lase sul täisväärtuslikku elu elada. Ainult täiesti väsinuna tunnen rahulolevat tunnet. Muidugi on paremaid ja halvemaga päevi, kuid viimasel ajal hakkab juba lootusetuse tunne tekkima, et see ei lähe kunagi üle. Varasemalt ma ikka lootsin ja elasin päev korraga, et oleks seda jõudu sellele vastu astuda. Tahaksin tunda ennast nagu vanasti, kuid ei tea enam mida selleks ette võtta. Tundub, et olen endast nagu kõik teinud, kuid ei leia süvenemisele, paanikale ja ärevusele lahendust. Ise arvan, et probleemi tekitab süvenemise puudumine, mis ei lase selgelt mõelda ja seejärel tulevad ahelreaktsioona ärvus, paanika jne. Äkki oskate öelda, mida võiksin proovida, et enda probleemidele lõpuks lahendus leida? Mida muuta või teisiti teha? Tänan Teid iga julgustava sõna ja abi eest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Koostöö Psühhiaatriga ja natukene arstirohtu pakuksin ka (nt Rispolept 0,5 mg õhtul)
2) Teiste arvamust ei maksa absolutiseerida - enda mõtted-tunnetused ikka enda omad ja neid kasutada, muuta, treenida.
3) Oskamatus - oi kui tore, see asi annab mul ka ära õppida, kasutada. Sportlane harjutab, Näitleja harjutab jne - ja tunnevad harjutamiset Rõõmu.
4) vt varasemaid soovitusi: ärevuse maandamised, uni.
5) Aju verevarustust ergutab, seega aju tööd edendab muude harjutuste kõrval minu Palve (vt Enneti palve esimene samm).
6) Päevik - nagu sportlasel, nagu näitlejal.
Rõõmsameelset tegutsemist!
Jüri O.-M. Enne t

Kas see arutelu oli kasulik?