Vaimse terrori mõju tulevikus ja sellest lahtisaamine 27.07.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen 22 aastane noor pereema ning tunnen, et oma pereelust rõõmu tundmiseks pean ma lahti saama mineviku varjudest. Täpsemalt öeldes on asi minu isas ja tema käitumises. Asi algas lapsepõlvest, kui nägin ja kuulsin pealt pidevat vanemate vahelist karjumist,tülitsemist ja sellejärgset ema nutmist. Pidevalt. Isa süüdistab alati teisi ning ei võta asjade/ütlste eest vastutust. Karjub, süüdistab. Järgmisel hetkel naeratab ja mõtleb, et nüüd ongi kõik korras. Ta ei mõista, et tema käitumine on teistele liiga teinud. Vaimselt. Minule see tegi. Mind süüdistati sageli asjades, milles ma ei olnud süüdi ning mul puudus sõnaõigus. Sageli kui istusime kõik koos ja arutamisel oli teema, millele ma oma arvamuse avaldasin, oli selle peale vastu " mida sina ka tead". See on nii siiamaani. Kuigi elan juba oma elu, ei tohi mul siiamaani olla oma arvamust. Ennast kaitsta ma ei saanud. Miks? Sest ka sõnade peale " ei ole mina süüdi " või "Miks sa karjud" läks asi hullemaks. Kuidas? Sageli läks siis isa endast veel rohkem välja ja ja kasutas väljendeid " mis sa ülbitsed " , " mis sa õiendad", "mis sa vingud". Kasutusel on sellised väljendid siiamaani, juhul kui tema alustab karjumist ja mina enda eest välja üritan seista. Kuna mul on väikesed lapsed ei taha ma , et nad seda kõike pealt näevad. Seda karjumist ja tüli. Peale viimast tüli nägin oma pisikest last hirmust kangena, nägin tema silmis ennast väiksena. Ma alati mõtlen, et asi muutub, kuid olen aru saanud, et ei. Mind painavad just nende sündmuste pildid, mis lapsepõlves mulle haiget tegid. On olnud juhtumeid, kus näen und vanematest, mille põhi point on selles, et meie suhted on sassis. Ma tunnen, et kohati ei suuda ma oma elust rõõmu tunda, sest ma üritan igat asja tehes kõigile tõestada, et ma siiski saan hakkama. Teismelisena ma mingid hetked tundsin, et ma ei saa millegagi hakkama, teisel hetkel ma teadsin, et see tunne on tingitud isa käitumisega minuga. Olles eelkooliealine lubas ema meile, et juhul kui isa meie vastu käe tõstab, me enam temaga koos elama ei pea. Saades teismeliseks ma pidin selles lubaduses pettuma, sest korra, nimetame seda siis kallale tulemiseks, ei olnud emast mulle appi tulejat, hiljem isegi ei lohutajat. Olin sõpradega jalutamas. Enne sai kenasti õpitud ning kiiruga õpikud jõetud voodisse teki alla. Pidi ju kasutama ära võimalust sõpradega koos veeta, kui seda niigi harva sai. Koju jõudsin varakult. 7 ajal ning ees ootas mind olukord, mille pilti ei saa ma mälust. Isa oli kuri, karjus ja vihast tiris mind juukseid pidi teise tuppa. minu sõnade peale " lase mul juustest lahti, valus on " .Karjuti mulle , et peabki valus olema. Ma kardan sellest saadik oma isa. Kuigi see oli esimene kord elus. Ma kardan oma isa ja kardan üleüldse mehi, vägivalda. Ema oli köögis, kuid ei tulnud tema lähedalegi. Aastaid hiljem emaga seda teemat puudutades sain ma siiski vastuse, et ma olin ise süüdi, et õpikud sinna jätsin ja väljas olin. Mingitel hetkedel suudan ma kõik unustada, kõik need karjumised, patja nutetud magama jäämised ja selle viimase situatsiooni. Kuid sinna perega külla minnes ja jällegi seda karjumist kogedes tekib üha rohkem viha. Ma tahaks sellest vihast ja sellest painajast lahti saada, kuid kahjuks ei oska. Mul soovitatakse isaga sel teemal rääkida, ta istuma panna ja end kuulama panna, kuid kõik , kes teda teavad ütlevad, et sellel ei ole mõtet, sest ta võtab seda kõike enda süüdistamisena ja ta ei kuula seda. Hetkel ma tunnen, et ma ei taha nendega enam tegemist teha. Kuid siiski on mul lapsed, kellel vanavanemaid vaja. On ju olnud ka häid hetki, kuid kõik see trauma, mis mulle on lapsepõvest jäänud hajutab kõik selle ning mõjutab minu suhet oma mehega. Ma tunne, et ma mu mees peaks minu eest välja astuma, olukorras kus ma tunnen et allajäänu ja kaitsetuna. Olen temaga sel teemal rääkinud, mis mind painab ning teinud ka omalt poolt selgeks, et olukorras, kus isa minu peale karjub peaks olema tema just see, kes minu eest välja astuks. Kuid tema selle peale, et ta ei ole seda teinud ja ei tee, sest ta ei taha minu vanematega tülli minna. Kas on palju palutud oma mehelt minu kaitsmist minu vanemate ees kui ma tunnen end kaitsetu ja nõrgana? Ju siis. Põhi probleemiks ongi hetkel see, kuidas ma saaksin lahti sellest painajast, mis mulle jäänud on. Tahan elada täisväärtuslikku elu, et ei peaks aeg ajalt jälle sellest teemast end mõjutada laskma?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Mure suur ja põhjendatud. Kiri asjalik ja analüüsiv, seisukohad õiged.
Soovitan seda muret kellelegi (psühhiaater, psühholoog) Pihtida. Annaksin ka veidi rahustava toimega AD-d, et muremäest kergemini mööda saaks ning see rutemini kaugminevikku haituks. Psühhoregulatsioon on suuresti kasuks. Hetkel suhtleks isaga võimalikult vähem. Ema peaks isa pingete-ägeduse vastu midagi aktiivselt ette võtma (ka arstirohtu, et isa oma pingeid saaks maandatud). Koos abikaasaga ühiselt-üksmeeles oma ühised huvid paika panna, piirid selgeks teha (et lastel turvaline, et teil rahu, et vanavanemad ei ägestuks, et aeg annaks selgust-lahendust).
Küll nii asjad paremuse poole kulgevad ja tulevikus ka suhted vanematega (eks neilgi omad mured).
Praegu on Lapsed ja oma pere number üks, Kõige-kõige tähtsam! sellest alustada.
Minu vastuvõtule Ida-Tallinna Keskhaiglas saab registreerida lühinumbril 1900
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?