Alkohoolik, kes ei suuda tegelikkust hinnata 18.10.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Vabandan juba ette pika jutu pärast - tahtsin anda võimalikult täpse pildi toimuvast. Võite lugeda ka ainult viimast lõiku! :)

Niisiis, minu mure on järgmine. Minu isa on olnud juba u. 15-20 aastat alkohoolik ning loomulikult on probleem aastatega järjest süvenenud. Alkoholismist jagusaamiseks pole ta peaaegu midagi ette võtnud ning isegi nüüd, olles töötu (tänu alkoholismile) ja veetes iga oma päeva joobeseisundis, eitab ta, et tal on sõltuvus, ega taha midagi ette võtta. Ta vaid ütleb, et tal on "depressioon", kuigi millegipärast oleme meie emaga need pideva pinge all olevad inimvared, kes kogu aeg peavad valvama, et alkohoolik purjus peaga midagi põlema ei paneks, et talle joomaretkelt tulles uks lukust lahti tehtaks, kuna ta ei ole selleks ise võimeline, jne. (Mu ema ja mina oleme materiaalsetel põhjustel sunnitud temaga ühe katuse all elama ja alkohoolik ise ei taha muidugi välja kolimisest kuuldagi.)

Tavaline on see, et mu isa ei mäleta eelmisi õhtuid (ega muidugi ka räigeid sõnu, millega ta meid vahel kostitab), märgab tihti öösel voodit, vahel isegi "teeb püksi" kusagil väljas olles, ning tal ei ole mingisugust arusaamist sellest, et ta peaks olema midagi rohkemat kui vaid alatasa purjus inimene, kes kodus sihitult ringi kakerdab, lõhub, määrib ning ainult oma järgmise alkoholi- ja suitsuraha saamise nimel tegutseb. Tal puudub igasugune häbitunne (a la "mis siis sellest, et ma ühiskoridoris trepil magasin ja põranda täis urineerisin"). Tal puudub ka igasugune tänu- ja kohusetunne oma abikaasa vastu, kes aastaid teda on toitnud-kasinud ning alkohooliku kõrvalt veel tööl käinud ja lapse (minu) üles kasvatanud. Mu isa on sisuliselt asotsiaal, kes otsib pudeleid ja joob odekolonni, kuid kes tuleb peale joomist puhtasse koju, kus ta saab süüa ja turvaliselt magada. Ta on nagu väike laps, kes ei soovi ega suuda võtta mingit vastutust oma tegude eest. Ta ise aga arvab, et ta on suurepärane inimene, kes on teinud kõik oma perekonna hüvangu nimel. Nagu arvata võite, on talle lugematuid kordi püütud selgitada, kuidas tema käitumine perekonnale mõjub, kuid ta lihtsalt ei saa aru ("No mis siis on?", "Mis ma siis tegin?", "Mis see üldse teisse puutub?" jne). Mulle tundub selline suutmatus tegelikult toimuvat näha juba psüühilise häirena. Selline inimene ei ole normaalne inimene.

Igalt poolt loen, et kui alkohoolik ise end aidata ei taha, siis ei saagi teda aidata. Kuid kui inimene juba normaalse mõistuse kaotab ja toimuvat adekvaatselt hinnata ei suuda, siis saab teda ju sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse saata? Põhiline, mida ma teada soovin, on see, kui ohtlikuks või ebanormaalseks peab tema käitumine muutuma, enne kui ta tunnistatakse professionaalset järelevalvet ja abi vajavaks isikuks ning sunniviisiliselt ravile suunatakse? Või ei ole selline asi Eestis üldse võimalik ja perekonnaliikmed peavadki igavesti alkohoolikule lapsehoidjaks jääma?

Suured tänud juba ette, alkohooliku tütar.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem tõsine: pereringis tragöödia, riiklikul tasandil "jaanalinnupoliitika," nagu polekski sotsiaalne-riiklik probleem. Krooniline alkohooli muutubki nn asotsiaalseks (temal puudub haiguskriitika), muutub agressiivseks (et alkoholi saada, et pohmakat kellegi peal maandada. Täisminevikus (ca 20 a. tagasi) olid alko-sundravi asutused. Selliste asutuste tänapäevaseid vorme vajame ka suuresti käeosleval aja. Aga see kurikuulus liberalism käib ka alkohoolikute-narkomaanide kohta (v.a. "prügikala"tasemel diilerid). See käib ka salaviina kohta (iga külajoodik teab, kust ja kuidas saada, aga politsei ei ole kuulnud ja ei kuulegi, rääkimata nägemisest, tegutsemisest - liiga suured liberaal-rahad liiguvad seal. Liiga suured). Aga see jutt ju Teid ei aita.
Mida teha? Peretohter oleks nr. 1, siit saaks juba ka mõnda rohtu kasutusele võtta. Sotsiaaltöötaja oleks nr. 2. Turvakodu, hooldekodu, AA-liikumise organiseerimine jms. Elukohajärgne psühhiaater oleks nr. 3. Krooniline alkohoolik ju raskelt psüühikahaige. Need kolm koos annavad (kui vastavad töötajad veidigi aidata üritavad) mõningase lahenduse. Teie mure ei ole ju selles regioonis ainumas!
Olge poliitiliselt aktiivne, see alko-narko probleem on sotsiaal-poliitiline!
Tegutseda, mingi lahendi ikka välja võitlete!
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?