Depressioon 16.04.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Nimelt, mul on nüüd umbes poolteist aastat olnud täielik kurnatus ja elu isu on ära kadunud. Arst ütles, et mul on mõõdukas depressioon. Ma kirjutan sellepärast, et ma usun, et ainult tabletid ei aita, vaid ma peaks ise midagi ka oma elu jaoks tegema. Ma pean kuidagi oma elu muutma.
Mu isa on alkohoolik, me elame viiekesi kahetoalises korteris - mina, minu õde, vanaema, ema ja isa. Mu vanaema on tervet pere eluaeg terroriseerinud, tema sõna peab maksma ja selle järgi peab elama. Ma käin hetkel 12. klassis, aga ma ei suuda sedagi lõpetada, isa peksab siin kodus, kuulab kõvasti muusikat ja karjub, minul on aga vaja õppida ja järgmisel päeval kooli minna. Ma ei suuda õppida, ma ei suuda isegi sundida ennast õppima, täielikud keskendumisraskused. Öösel ei saa korralikult magada ka ja siis hommikul olen täiesti väsinud ja ei jaksa kooli minna, ja nüüd see aasta olengi enamus ajast maha maganud aga ikka ei ole välja puhanud. Õpetajatega ei saa ka rääkida, sest ma tunnen kuidas nende jaoks see kõik tühine on ja nad ei mõista, kui raske võib lihtsalt olla kusagil kimbatuses, kust raske välja pääseda. Ma tahaks olla õnnelik inimene, kes saab enda eluga hakkama, kes on suuteline ütlema ei ja sundima ennast tagant tegema kohustatuid asju. Praegu ei suuda ma midagi, üsna tihti koju minnes tekivad enesetapu mõtted. See tundub lihtsa väljapääsuna ja allaandmisena. Kuid mina ei taha alla anda, ma tahan võidelda. Ükskõik kuidas. Ma võtan teiega ühendust, sest lugedes näiteks Tommy Hellsteni raamatuid, on tema psühhiaater, kes keskendub inimese vaimsetele probleemidele, mis väljenduvad füüsiliselt, ja ta oskab leida lahendusi ja kuidagi suunata tegevustele. Minu psühhiaater aga lihtsalt kirjutas tabletid välja ja ei paku mulle mingeid selliseid lahendusi nagu mingi teatud tüüpi toitumine või trenn või ükskõik midagi kindlat. Mul on stressi söömine. Iga kord kui ma endast väljas olen, hakkan ma sööma ja näksima. Ainult kogu aeg peab mu suu liikuma. Mul on vahest ka paanikahood, mul tekivad südames valud ja ma ei saa hingata. Siis ma pean maha rahunema ja hingamine taastub. Ma nagu ahmiks õhku. Ma ei suuda elada ühiskonnas, kus ei ole mitte kedagi, kes mind toetaks. Kodust ei saa ma toetust, mul ei olegi õiget kodu. See on siin koht, kus ma saan ainult magamas käia, sest öeldakse, et sa oled loll ja rumal ja isa tuleb lastele kallale ja kogu see karjumine lihtsalt sööb mind seesmiselt ja ma ei oska kuidagi väljendada kõiki neid tundeid, mida tunnen. Ma ei oska oma viha väljendada täielikult, sest ma ei taha kellelegi haiget teha. Koolis on psühholoog, kes ütles mulle lihtsalt, et ma ei saagi mitte midagi teha. See mõjus mulle suht halvasti, sest midagi ma pean ju saama teha, et olla vähekegi õnnelikum, et ma suudaks endaga hakkama saada. Ma ei taha kogu aeg põgeneda, et kõik on paratamatu ja nii peab kõik olema ja ma pean seda elu elama. Ma tahaks muuta midagi oma elus. Suurt muutust. Mul ei ole raha. See on ka suur probleem. Mu vanemad ei anna mulle raha ja suvel olen ma tööl käinud. Ma pean leidma mingi mooduse, kuidas ennast kõige lihtsamat pidi aidata, aga ma ei taha lihtsalt antidepressante süüa, kui ma tean, et need lihtsalt rahustavad, aga elu mu ümber on sama. Ma loen psühholoogilisi raamatuid ja eneseabi raamatuid ja ma võin teisi inimesi aidata, aga ma ei oska aidata iseennast. Ma pean leidma jõudu, et lõpetada kool ja ma pean leidma mooduse, kuidas seletada õpetajatele oma elu nii, et nad saaksid sellest aru. Kõik inimesed on erinevad ja ei saa ju võtta malli järgi. Igat inimest tuleks ju uurida. Ma olen lihtsalt kusagil kimbatuses, kus ma seisan paigal ja ei tea, mida oma eluga ette võtta. Ma ei taha ju minna ja endalt lihtsalt elu ära võtta, sest see oleks meeletult isekas minust. Aga ma ei suuda ka seda elu jätkata. Ma lihtsalt ei oska mitte kui midagi teha.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tule vastuvõtule.
tel 56 463 830
ütle helistamisel, et oled see koolineiu, kes luges Tommy Jõehobu raamatut.
Aitan Sind!
Tervustega
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?