depressioon , kurvameelsus... 30.08.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Proovin kirjeldada ennast ja mida tunnen juba pikka aega aga välja tulla ei oska nagu...Olen 33 aastane 3 terve ja toreda lapse ema ja abielus hea ja eduka mehega. Nagu korras oleks, arvatakse,et mul on õnneks absoluutselt kõik olemas! Aga minu hing nutab tihti, kuigi on hetki, kui tunnen, et elu on ikka hea ka. Probleem seisab minu peas kinni, ma tunnen et olen teistest saamatum, ei julge veidi võõramas seltskonnas oma arvamust öelda, kardan uusi olukordi, ei tea mida elus teha tahan, olen tohutult emotsionaalne ja hakkan ruttu nutma, väga kärsitu.Viimasel ajal ei tunne elust suurt rõõmu, mõtted liiguvad vahel täiesti jabural suunal, mõtlen inimestele, kes juba surnud, kardan kohutavalt õnnetusi, mis võivad äkki tabada minu lähedasi, kujutlen siis ette, et siis ma küll rohkem elada ei suudaks jne....ma olen sisemiselt oma mõtetega nii pinges ja näen elu mustades toonides. Tunnen end päevast-päeva väsinuna, kuigi saan lastega koos lõunat magada. Mees ja lapsed on ainukesed, kelle pärast nagu olla tahaks olemas, eriti rõõmu teeb minu viimane 1-aastane poja, siis nagu ununevad lollid mõtted.Aga lähen ruttu närvi ja olen ülimalt äkiline, mida mida mu mees eriti vast ei teagi. Ärritun meie vanema poja peale, kes on 11a.vana väga kiiresti mingi tüüpilise põhjuse peale, nagu arvutis liigne istumine, vastuhakkamine jne. ja vahel ka raputanud/löönud teda... Hiljem on endal nii halb tunne ja hakkan taas ennast sisemiselt vihkama. Tunnen, et kui minu mees paeks mind alt vedama ehk siis maha jätma, on minuga lõpp. Halb on see, et mõtlen oma peas probleeme endale välja, kuigi reaalselt neid polegi ja mees lausub pea iga päev, kuidas ta mind armastab ja tahab minuga elu lõpuni koos olla.... Sellel hetkel olen väga õnnelik. Arvan ka, et siin võib tegu olla mingilmääral suhtesõltuvusega, kuna olen temaga koos alates 16 eluaastast peale ehk siis saab juba 18 aastat. Tunnen, et ma poleks ilma temata nagu mitte keegi, kuigi tahaks ka olla edukas, targem, aga ma ei tea mida ma elult tahan!!! Lapsed olid varem minu suurim soov, kuid mis edasi, kes või mis aitaks mul enda tee leida, mis mind sisemiselt õnnelikuks teeks ja mingi sihi silme ette looks? Kardan psühhiaatrite või psühholoogide juurde reaalselt kohale minna, kardan oma asju rääkida.

Merje

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lopsakas depressioon ja kopsakas stress e ärev depressioon. Tehke üldtervistavaid harjutusi, mis varem selles valdkonnas soovitatud ja esimesel võimalusel psühhiaatri jutule: piht, olukorra selgitamine, lahendite leidme, soovitused.
Terviseteri koguge juba täna.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?