Minu elu mõte e. prioriteet number 1 - minu sõltu 24.04.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lp. Doktor,

Pöördun ikka ja jälle selle oma probleemiga Teie poole e. siia foorumisse. Olen ka varem kirjutanud. Enda lohutuseks. Olen 32.a. naine, abielus ja 2 lapse ema, psühhotroopse aine sõltlane juba 10 aastat. Püütud võõrutada - tulemusteta, ei taha enam seda iial kogeda. Hiljem: ise võtsin korra kätte - lasin end vabatahtlikult statsionaari määrata - ei soovi ka seda tagasi. Parim minu jaoks - elada selle aine toel või üldse mitte olla olemas.

Esiteks - tekkiski mul viimaste aastatega küsimus - miks ei tohiks edaspidi (kuni surmani? - ei oska ennustada) lihtsalt elada edasi teadmisega, et mul lihtsalt see "puue", et ma minimaalselt tarvitan koguse ravimit ... milleks on vaja minna tagasi jubeduse maailma, kus meenub minu õudne minevik, minu "nõrkused, minu saamatus, minu esialgne mina, mis oli äärmiselt ühiskonnapelglik, problemaatiline ning hüsteeritsev. Miks küll arstid ei saa aru ja püüavad mind tagasi visata kõiksugu kallite erinevate AD-de abil (mis on siiani lootusetu, olen olnud katsejänes ca 8 aastat!) vanasse maailma, kus ma kõike kartsin, häbenesin, kannatasin. Mina ju siiski maksan, olen võimeline tegema karjääri, olen sünnitanud terved lapsed, olen (peaaegu) õnnelikus abielus, kui jääks vaid ära see ravimihankimise probleem, mis häirib ka minu abikaasat.

Ema sõnul - ma sündisin juba karjuva ja paha lapsena, lapseeast mäletan vaid hirmu ja pingeid, palju negatiivseid üleelamisi, teismeeas probleeme, pingelist olekut, tülisid, põlglikkust kõigi poolt - mis on mind saatnud alateadvuses tänaseni. Kuni ... keegi arst kirjutas mulle välja kord retseptirohu, mis avas justkui mu maailma ja tunded, toimus nagu uuestisünd, ma olin kõikvõimas, ilus ja õnnelik igal pool ja igal ajal!!! Peale seda ma ei suuda ravimist loobuda. See pani mu tegutsema, minust hakati lugu pidama, mind peeti tubliks, peetakse siiani muide! Mul on 2 väga kena ja tervet last ja armastav abikaasa.

Siiani olen võtnud asja tõsidust kui oma puuet ja leppinud sellega. Peale esimese lapse sündimist, kelle sain väga noorelt (olin siis segaduses ja hirmul teismeline (17) alles), saadeti mulle palatisse psühholoog. Ma ei saanud aru, milleks. Hiljem selgus. Saatjaks oli minu oma arst, kes mind peale sündimist nägi ja ravis. Pluss minu ema jutt võimalikust sünnitraumast. Nüüd, küpse naisena, õppinud liigagi palju kõikvõimalikku psühholoogiat, tuhnides internetisügavustes - ma tean, milles oli asja point. Tean paremini oma emast ja vanaemast, kes mind hetkel vägagi hindavad ja hoiavad (varem aga mitte?!) aga ma ei ütle seda juba austusest oma emale. Seda siis, et olen saanud traumasid liiga palju, nii sündides kui ka lapseeas. Rääkimata teismeeast.

Seega küsimus Teile - miks ma ei tohiks muredeta ja õnnelikult elada edasi oma "puudega"? Milleks küll kõik meedikud püüavad mind maa peale (NB! minu jaoks põrgusse) tagasi tuua? Minu jaoks pole minu "imerohi" kallis. Ca 75.- krooni vaid kuus ja ma elan täisväärtuslikult edasi. Võib kõlada ebanormaalselt kuid see on minu jaoks selline ja jääb nagunii selliseks, kui 10.a. hiljem ma ei ole oluliselt suurendanud kogust, siis arvan, et ma olingi varem sündinud luuseriks. Mingi teaduslik leiutis tuli vahele, mis korvas mu elu (minu kehakeemia) puudujäägid.

Ravimi nimetus on Rivotril.

Oleksin väga tänulik, kui vastaksite mulle midagi.

Lugupidamisega,
M.I.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Illusioonide maailma sukelduge siis, kui Lapsed on suureks kasvatatud ning Lapselapsed Teid enam ei vaja. Lapsed ning Lapselapsed vajad Teid reaalses variandis, aga mitte illusoorses "elemendis".
Prioriteet nr. üks on ikkagi Lapsed! Kui tabletikene on tähtsam, siis... no tule Taevas appi! Taevas ei tule appi.
Valikuid teeb iga inimene ikkagi ISE.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?