Probleemid emaga 01.07.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu mure on minu ema käitumine, meeleolu ja suhtumine lähedastesse.
Olen tema ainuke laps, nüüd üle 20. aasta ja elan eraldi elukaaslasega juba mitu aastat. Ema on lahutatud ja elab uue mehega sama kaua.
Ta on alati on närviline ja kergesti ärrituv, kuid paistab, et olukord läheb aina hullemaks ja viimasel ajal on see kontrolli alt täiesti väljunud.
Kui ta on rahulikus meeleolus ja kõik on tema meele järgi, on ta fantastiline inimene, kuid eriarvamuste või väiksemagi vastu vaidlemise puhul ründab ta täie hooga, kuna tunneb (enamasti põhjendamatult), et temasse suhtutakse vihameelselt. Ta ise kordab alati, et tema ei käitud kuangi esimesena agressiivselt, kuigi tegelikkuses seda ta just teeb.
Mida lähedasem inimene, seda ebaviisakamalt käitutakse. Mõtlematu sõna või liigutus ja tunneb, et teda rünnati. Samas võõrastega suudab ta väga kenasti käituda.
Sõpru tal jäänud ei ole - kõik on eemale peletatud. Seega on tülides kõige suuremaks kannatajaks tema ise, kuna tunneb ennast üksikuna ja mahajäetuna.
Tema rünnakute peale solvumise eest vihastab veelgi rohkem ja ei pruugi nädalate kaupa suhelda. Ise samal ajal kohutavalt nuttes, kurvastades ja ennast haletsedes (on olnud isegi vihjeid suitsiidile). Samas ei tee ta kunagi sammu leppimiseks või olukorra parandamiseks - pigem tõukab ta meid veelgi kaugemale.. nagu trotsist.
Samuti ei võta ta kedagi kuulda ravi osas - ta näeb, et probleem on teistes ja lähedased kohtlevad teda ülekohutselt halvasti.
Ta on kodune ning ise arvan, et olukorra halvenemise põhjus võib olla tunne, et ta on kasutu ja elu libiseb mööda. Samuti on ta enesehinnang väga madal, kuna ta on kodune ja majanduslikult sõltuv oma mehest. See on talle uudne olukord.
Kas selline käitumine/suhtumine lähedastesse võib olla põhjustatud depressioonist? Kas seda on võimalik kuidagi muuta, teda kuidagi aidata?
Vahel on tunne, et ta ootab, et just tema perekond teeks kõik heaks ja vihastub nähes, et see ei ole kellegi võimuses. Samas ei ole ka midagi otseselt pahasti.
Ta on varem antidpressante võtnud ja psühhiaatri juures käinud, kuid neist ei olnud mingit abi, kuigi siis ta ise püüdis. Seetõttu ei usu ta enam ka sellisesse abisse.
Kas talle pidev järeleandmine ja allumine võib olukorda veelgi hullemaks teha - kuidas peaksid lähedased sellises olukorras käituma?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elage oma elu ja see olgu esiplaanil (prioriteet, nagu tänapäeval mõnedele kombeks ütelda). Tema närvilisus ja halb (ebaõige) suhtumine lähedastesse võib olla tingitud nii stressist-depressiooniga kui ka mõtlemishäiretest. Nende raviks aga erinevad rohud. Eelnevast aga järeldub, et rohust oleks abi. Muud "suhtekorralduse" vahendid ka vajalikud: ema jääb emaks, ei vaidle, noogutada, rahulikult suhelda jne. Aga esiplaanil oma elu.
Kui ema psühhiaatri poole ei pöördu, siis käige ise - saab abinõude osas täpsustada. Aga küll ta pöördub, sest nüüd uuemad võimalused ja ka uusi tohtreid tuleb kõrgkoolist järjest juurde (kui just välismaale tööle ei minda).
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?