probleemid söömisega ja stress 25.01.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Ma ei tea, kas see on psühhiaatri või psühholoogi teema, aga igaks juhuks kirjutan Teile. Psühholoogi juures olen juba käinud, aga muutust pole.
Asi on selles, et ma ei suuda kontrollida oma söömist ja söögiisu. Pidevalt oleks vaja midagi süüa või näksida, eriti magusat. Olen püüdnud suure tahtejõuga mitte süüa ja mitte magusaid asju koju osta. See on lõppenud tavaliselt suure stressi, pisarate ja halva enesetundega. Nii kui saan suhu näiteks shokolaadi, läheb kõik paremaks. Asi poleks ju väga hull, kui ma suudaksin portsudega piiri pidada, aga ma ei suuda enne lõpetada, kui ikka kogu tahvel shokolaadi kõhus on. Ka muude toitude puhul söön sageli nii palju, et pärast on süda paha. See aga ei takista järgmine kord sama kordamast. Kehakaal on täiesti kontrolli alt väljas, olen 177 cm pikk ja kaalun 90 kg. Tekkinud on valud liigestes ja mujal, liigutamine on väga raske ja vaevaline. Spordi tegemine on raskendatud, sest olen kahe väikese lapsega kodus ja lapsehoidja jaoks pole raha. Kunagi sundisin end ka trennis käima, aga see lõppes tavaliselt jälle stressi ja pisaratega, sest mulle kohe ei meeldi kuskil jõusaalis või aeroobikas rassida, hirmus sund peab olema, see viib stressini ja sellega kaasneb veel suurem söömine. Olen katsetanud ka kaalujälgijaid, aga nende toidusedel jätab mind nälga, ma ei saa nii väikestest portsudest kõhtu täis ja jällegi stress.
Lisaks veel muidugi kõik stressid, mida muu elu toob. Lugesin valikuliselt Teie vastuseid siin internetis ja ühes vastuses oli puudutatud nn.liiga hea südamega inimeste teemat, et neil on elus raskem kui teistel. Minulgi on see viga, võtan kõike liiga südamesse. Kui keegi mind näiteks veidikenegi kritiseerib või pisutki hääl tõstab või tooni muudab, kohe on pisarad. Kui ma ise olen sunnitud kellelegi midagi kritiseerivat ütlema, siis tunnen kohe kohutavat süütunnet, et olen talle ülekohut teinud, nii et sageli lasen endale pigem pähe istuda ja see vaikides ära kannatada, kui kellelegi midagi öelda. Mu mehe ema on selline, kes seda ilusti ära kasutab. Tuleb meile lapselapsi vaatama ja kui keegi talle piire ette ei pane, tahab siin väga valitsema hakata ja kirjutab ette, mida ja kuidas ma oma kodus ja oma lastega midagi pean tegema. Praktiliselt kõik, mis ma teen, on vale. Isegi kui ma teen järgmine kord nii, nagu ta eelmine kord soovitas, on jälle vale. Olen püüdnud temaga ilusti rääkida, nagu psühholoog soovitas, aga sellest pole kasu, ta lihtsalt lülitab oma tähelepanu minu rääkimise ajaks välja, ise midagi ei ütle ja kui ma lõpetan, siis läheb lihtsalt teisele teemale, nagu ma poleks midagi rääkinud.
Peale minus tekkiva vastiku süütunde on mul veel täiesti seinaga rääkimise tunne, ta lihtsalt ignoreerib mind. Kui mu mees püüdis olukorda parandada, siis ämm ütles, et ma kohtlevat teda väga halvasti, tema midagi öelda ei tohtivat ja on täiesti diskrimineeritud. Tavaline minia-ämma suhe, aga mulle mõjub see jube halvasti. Olen olukorda talunud juba varsti kaks aastat, olen närviline, karjun oma laste peale ja muud ei oska teha kui hakkan jälle sööma. Minu jaoks täiesti "nokk kinni-saba lahti" olukord. Kellegagi rääkida pole, sõbrannad ei taba sageli ära,milles probleem üldse on. Nii ma siis istun siin kodus lastega, kuhugi eriti ei pääse meelt lahutama (ja ausalt öeldes ei oskagi vist midagi enam nautida), söön ja nutan.
Ehk saate mind aidata. Aitäh.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Depressioon Ämmast on diagnoos ja sellest ka need vaevad, söömised, hingevalud.
Eri põlvkonna naisi ei tohi ühte kööki lubada, veelgi enam - Laste kasvatamisse kaasata. Mehesõna olgu siin regulaator - Lapsi kasvatavad Ema ja Isa. Kui Ämm tuleb, siis jäägu Pojakesega koos laste juurde, Teie minge poodi, välistele asjatoimetustele. Ämma jutu peale tehke noogutavaid kaelaharjutusi, aga tegu olgu ikkagi pärast Teie oma.
Vajate veidi AD.
Põhiravim on Mehe käes, seda esiteks.
Teiseks, AD ja toidurežiim.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?