Probleem endaga toimetulekuga 27.07.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Pöördun Teie poole ajendatuna murest nüüd juba 20-aastaseks saava poja pärast. Ta oli tavaline laps nagu lapsed ikka. Probleemid hakkasid kusagil alates 7.klassist - hakkas koolitundidest kõrvale hoidma, tekkisid "augud" koolitöös ja siis ei tahtnud kooli minna, nii et olen teda kõvasti tagant torkinud, et põhikool lõpetatud sai. Siis ta ei teadnud, mida edasi teha. Minu soovitus oli, et kui ei oska õpitavat eriala valida, siis lõpetagu algul gümnaasium, ehk selle aja peale tekib mõni konkreetsem soov. Gümnaasium jäi juba esimesel õpiaastal pooleli. Ühtäkki tekkis temas kindel soov eriala õppida, tööle minna ja raha teenima hakata. Valiku tegi ta ise. Järgmisel sügisel ta läkski uuele katsele. Kool asus kodust kaugel, elada tuli ühiselamus. Juba poole aasta pärast ütles ta jälle, et ei suuda seal koolis käia, et õpitav ala ei huvita teda üldse. Tuli koolist ära. Loomulikult püüdsin teda igati mõjutada, et ta jätkaks. Tulemust ei miskit. Sügisel otsustas ta taas alustada õpinguid uuel alal. Ka see jäi poole aasta möödudes katki, vaatamata nii kursusejuhendaja kui minu jõupingutustele Varsti on jälle sügis käes ja tal pole ühtki konkreetset sihti, mida edasi teha. Istub kodus pimedas toas (ka kõige päiksepaistelisemal päeval) arvuti taga ja nädala lõppudel käib sõpradega ringi. Mingeid huvisid (k.a. spordiga tegelemine) tal pole. Nooremas koolipõlves käis küll jalg- ja korvpalli trennis. Söögiisu on väga hea, ka kehakaal on tublisti kasvanud. Olen püüdnud analüüsida, miks see kõik nii on läinud ja kuidas aidata, aga vastust pole suutnud leida. Ühesõnaga oma mõistus on otsas. Ise ütleb ta, et lihtsalt tuleb masendus peale ja nii jäävadki kõik ettevõtmised pooleli. Kõrvalt jälgides tundub mulle, et ta ei talu mingit pingutust ja ei suuda takistusi ületada. Algul, kui ta näit. mingis koolis alutab on kõik uus ja huvitav, teadmiste kontroll (kontrolltööd, arvestused) algab mõne aja pärast, ja siis saabki isu otsa. Ta nagu ei suuda end sundida midagi tegelema, lihtsalt oleskleks kogu aeg. Ta saab nüüd ka ise aru, et midagi on viltu. Tundub, et ta kardab jälle midagi uut alustada, sest arvab, et jälle tuleb masendus peale ja alustatu jääb pooleli. Ka ärritub ta vahel väga kergesti (viskab asju käest katki), kui üritan talle midagi selgeks teha või millegi suhtes vastu vaielda. Eesmärkide püstitamisest rääkides vastab ta, et ei oska neid seada. Kõige parem oleks elu, kui ei pea midagi tegema, saab hästi süüa ja nädalalõpuks emalt raha, et sõpradega aega veeta. Mingid jutud pole aastaid aidanud. Mõtlemises peab midagi väga viltu olema. Suur edasiminek on see, et ta juba ise tunnistab, et midagi on valesti ja on nõus spetsialistiga konsulteerima. Kas sellisele lootusetuna näivale juhtumile ka võiks lahendus leiduda? Kas oleksite nõus teda vastuvõtule võtma?
Tänades
muretsev ema

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Murekoorem mitmekihiline: masendus, eesmärgitus, energia vähesus, kergesti ärritumine, vähene (et mitte öelda puudulik) resultatiivsus.
Soovitan kindlasti,et läheksite üheskoos psühhiaatri vastuvõtule. Kui seal "pilt" selge, siis saab sealt juba abi, saab ka muid isiksuse, psühholoogilise jt valdkonna tegureid otstarbekalt appi võtta.
Tohtri jutule, saatekirja vaja ei ole!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?