Sündimus Autor: Üllar Kaljumäe

Sündimus on sündide arv mingis ajavahemikus, harilikult aastas. Sündimus pole üksnes rahvastiku tervise oluline näitaja, vaid ka tema elujõulisuse alus. Madal sündimus on olnud Eestis probleemiks Teisest maailmasõjast peale, kuid eriti järsult vähenes sündimus 20. sajandi lõpukümnendil. Kui perioodil 1970–90 sündis aastas üle 20 000 lapse, 1987. aastal isegi 25 086, siis 1998. aastal vaid 12 167 last (vähenemine üle kahe korra). Loomulik iive püsis kuni aastani 1990 siiski positiivne (2773), meestel isegi kuni 1991. aastani (358). Seejärel muutus loomulik iive negatiivseks, olles kõige madalam (–8036) 1994. aastal ning püsis pikka aega vahemikus –5000 kuni –7000. Pärast 1998. aastat on sündide arv aastas siiski pidevalt kasvanud ja 2005. aastal sündis kokku 14 350 last (7 aastaga on sündimus suurenenud 17,9%). 2003. aastast alates on loomulik iive paranenud, olles 2005. aastal siiski veel –2966. Aastal 2004 oli Tartu maakonnas (koos Tartu linnaga) iive juba minimaalselt positiivne (2), 2005. aastal ka Harju maakonnas (261) ja Tallinnas (183). Olukorras, kus laste arv vanuses 0–14 on viimase 15 aastaga vähenenud poole võrra (2005. aastal oli riigis 208 110 selles eas last), on just suremuse vähenemine põhjustanud iibe positiivsemaks muutumise.

Nii sündimuse vähenemisel kui suurenemisel ei ole üheseid põhjusi. Sündimust mõjutavad mitmed sotsiaal-majanduslikud ja tervisetegurid, mistõttu ei ole kahjuks võimalik üksikute meetmetega (nt vanemapalk, millel kahtlemata on oma positiivne mõju) saavutada pidevat sündimuse paranemist. Esmalt on madal sündimus iseloomulik kõikidele arenenud Euroopa riikidele, tegelikult kogu arenenud maailmale. Eestis näiteks kadusid traditsioonilise maakogukondliku peremudeli hülgamisega peaaegu täielikult suurpered. Kahtlemata mõjutab sündimust abieluinstitutsiooni teisenemine ning muude kooseluvormide järjest suurem osakaal. Samuti avaldavad oma mõju suured ühiskondlikud sündmused – Eesti taasiseseisvumisliikumise kõrgperioodil 1986–91, eriti aga laulva revolutsiooni ajajärgul 1988–89 suurenes sündinud laste arv rohkem kui tuhande võrra aastas. 1990. aastate majanduslik surutis ja ühiskonnas valitsenud ebakindlus olid olulised tegurid, mis mõjutasid sündimust varsti pärast taasiseseisvumist. Oma mõju on avaldanud ka rahvuslikud ja etnilised asjaolud, samuti vanemate haridustase ja vanus. Eelnev ei ole kaugeltki ammendav loetelu sündimust mõjutavatest teguritest. Järgnevalt on ära toodud mõned iseloomulikud, aga ka lihtsalt huvitavad tendentsid.

Eestlaste ja teiste rahvuste osakaal. Perioodil 1970–90 moodustasid eesti lapsed sündidest keskmiselt 60%, madalaim oli eestlaste osakaal 1985. aastal, mil see moodustas 58,6% kõikidest sündidest. 1992. aastal saavutas eestlaste osakaal sündinud lastest 70% piiri ja ei ole edaspidi sellest allapoole langenud (suurim osakaal oli 1993. aastal – 73,3%).

Sünnitajate vanus. Kui 1990. aastal moodustasid kuni 24 aasta vanused emad poole sünnitajatest, siis 2005. aastal ainult kolmandiku. Seevastu 30–34-aastaste sünnitajate osakaal on suurenenud samal perioodil peaaegu 25% ja 35–39-aastaste osakaal üle 40%. 

Abieluinstitutsioon ja sündimus. Ligi 3 korda on viimase 15 aasta jooksul vähenenud abielust sündinute hulk. Vabaabielust sündinud laste arv ületas 2005. aastal abielust sündinud laste arvu juba 150 lapse võrra. 

Kui sündimust hinnata ema haridustaseme järgi, siis viimase 15 aasta jooksul ei ole praktiliselt muutunud sündide absoluutarvud põhiharidusega või madala haridustasemega emade puhul (veidi alla 2600). Üle 2 korra on samal ajavahemikul vähenenud sündide arv keskharidusega emadel (2005. aastal veidi alla 8000), samas on kõrgharidusega emadel sündinud laste arv (eriti paaril viimasel aastal) siiski suurenenud (10%).