Kõõrsilmsus Autor: Ingeborg Trofimova

Kõõrsilmsus ehk strabism on kahe silma koostöö häire, mille puhul silmade nägemisteljed ei ole paralleelsed. Statistika andmeil on lastest 2–3% kõõrsilmsed. Haigus tekib kõige sagedamini siis, kui üks silm näeb tunduvalt halvemini kui teine. Halvemini nägevalt silmalt saadud kujutis on ajukoores ebaselge ning seda pole võimalik liita teiselt silmalt saadud kujutisega. Halvemini nägev silm langeb kahesilmanägemisest välja ja tugevamini arenenud lihas, tavaliselt sisemine sirglihas, tõmbab silma sissepoole viltu. Kõõrsilmsus võib tekkida ka neil juhtudel, kui silmad on väga tugevalt kaugnägelikud. Et paremini näha, pingutab laps pidevalt silmalihaseid, mille tagajärjeks võibki olla silma sisemise sirglihase kramp ja kõõrsilmsus. Kõõritav silm vaatab enamasti sissepoole, kuid kõõrdivaatamise suund võib olla ka välja-, üles- või allapoole. Kõõrsilmsus kujuneb kas esimestel eluaastatel või siis, kui laps hakkab tähti õppima, joonistama. Kõõrsilmsuseks ei tohi pidada lapsel 6.–8. elukuuni esinevaid silmade koordinatsioonihäireid. Nende puhul pole kõõrdivaatamine pidev ja selle suund on muutlik. Kui vanemad märkavad lapsel kõõrsilmsust, siis pöördutagu kohe eriarsti poole. 

Varajane ravi alustamine tagab positiivse tulemuse, sest kõõrsilmsus pole mitte ainult kosmeetiline defekt, vaid sellega kaasneb tavaliselt ka nägemishäire. Tugevast kaugnägevusest tingitud kõõrsilmsus paraneb sageli prillide kandmise ja konservatiivse raviga. Vastasel juhul tuleb silmade asendi defekt kirurgiliselt kõrvaldada. Operatsioon seisneb paralleelsete silmalihaste pikendamises või lühendamises. Ohtu nägemisele lõikus ei kujuta, sest see kõrvaldab ainult kosmeetilise defekti, nägemist aga ei paranda. Opereerida võib vajaduse korral juba paariaastast last. Kui operatsiooni tulemusena on silmade seis paralleelne ja nägemine ühesugune, tuleb järgmise raviga saavutada kahe silma koostöö ja ruumiline nägemine.

Vt ka nägemine.

Kõõrsilmsuse ravi silmalihaste pikkuse reguleerimise teel.