Elektroentsefalograafia Autor: Toomas Asser

Elektroentsefalograafia on peaaju bioelektrilise aktiivsuse registreerimine läbi naha, kolju ja ajukestade vastava aparaadi – entsefalograafi abil. Saadud elektroentsefalogramm (EEG) on tähtis mitmete ajuhaiguste ja -vigastuste diagnoosimisel, ajutalitluse uurimisel, narkoosi sügavuse hindamisel jne. Meetodit kasutatakse sageli koos patsiendi videojälgimisega ja muude bioloogiliste võngete üheaegse registreerimisega (nt une uurimisel). Elektroentsefalograafiga tehtavad uuringud on täiesti kahjutud ja valutud ning neid võib sooritada korduvalt. Spetsiaalseid ambulatoorse EEG registreerimise süsteeme kasutatakse vabalt liikuval haigel pikema aja jooksul (nt harvade epileptiliste laengute avastamiseks). Elektroentsefalograafi signaal on väga nõrk, mistõttu on vajalik need väga väikese pingega potentsiaalid (normaalselt 5–100 mikrovolti) võimendada ja seejärel registreerida.

Elektroentsefalogrammis registreeritud laineid eristatakse sageduse, amplituudi ja kuju alusel. Deltalained tekivad 1–3 korda sekundis (amplituud võib ulatuda mitmesaja mikrovoldini), teetalained 4–7 korda sekundis (amplituud on erinev, küündides paarisaja mikrovoldini), alfalained 8–12

korda sekundis (amplituud tavaliselt 20–50

mikrovolti), beetalained 13–30 korda sekundis (amplituud harilikult 3–20 mikrovolti). Delta- ja teetalained esinevad tavaliselt väikelastel ärkvelolekus ning nii täiskasvanutel kui lastel sügava, nn aeglase une ajal. Sagedamini täheldatakse neid aga mitmesuguste patoloogiliste seisundite korral: difuusselt näiteks kooma või mürgistuste korral, koldeliselt kasvajate, traumaatiliste põrutuskollete jt puhul. Ajukoore bioelektrilise aktiivsuse patoloogia võib väljenduda üldistes muutustes (tavaliselt aeglustumises), aju poolkeradevahelises asümmeetrias või koldelistes muutustes (nt ajukasvaja piirkonnas) ning nn epileptilist laadi muutustes ehk krambipotentsiaalides. Sageli esinevad need muutused omavahel kombineeritult. Täielik ajukoore bioelektrilise aktiivsuse kadumine ka suurte võimenduste juures ja igasuguste reaktsioonide puudumine on üks ajusurma täiendavaid diagnostilisi kriteeriume.

Elektroentsefalograafiat rakendatakse kõige rohkem epilepsia erinevate vormide diagnostikas. Generaliseerunud (üldiste) epilepsiahoogude puhul võib EEG kajastada spetsiifilisi muutusi. Uuringu positiivne leid on olulise tähtsusega nii epilepsia diagnoosimisel kui hoogude iseloomule sobiva ravimi valikul, samas ei välista negatiivne leid epilepsiahoogude esinemist. EEG põhjal saab selgitada teadvuseta ehk komatoossete seisundite põhjusi ja ennustada haiguse kulgu, diagnoosida peaajupõletikke ja ajusurma.