Alternatiivmeditsiin Autor: Andrus Lipand

Alternatiivmeditsiin. Piir teadussaavutustel põhineva ehk tõenduspõhise arstliku tegevuse (mida nimetatud akadeemiliseks või koolimeditsiiniks) ning alternatiivse ja täiendava meditsiini vahel ei ole päris selge. Sõltuvalt ajaloolisest arengust või kultuuritaustast on ka Euroopas peetud koolimeditsiini osaks võtteid, mis hiljem on jäänud pigem alternatiivseteks meetoditeks. Selgituseks jälgigem kuurordiravi ja elekterravi käekäiku. 19. sajandil oli kuurordiravi (terviskeveed ja kümblused) jõukate ühiskonnakihtide privileeg, mis võimaluste avardudes sai kättesaadavaks ka laiemale elanikkonnale. Eestis kujunes üks balneoteraapia võte – mudaravi – pikkadeks aastateks koolimeditsiini täieõiguslikuks osaks, olles samal ajal Põhjamaades üsna tundmatu. 20. sajandi esimestel kümnenditel Saksa meditsiinis laialt levinud elekterravi leidis aga soodsa pinnase Venemaal ning on oluliselt mõjutanud arstimist ka Eestis. Tänapäeval on need pigem alternatiivse ja täiendava ravi võtted, mida pakutakse spaades. Eitamata nende osa terviseedenduslikes programmides ja teatud taastusprotseduurina, ei rakendata neid tänapäeval enam akuutsete haiguste ravis – selleks on tõhusamad tõenduspõhised meetodid. Ka käsimassaaž on olulisel määral taandunud ravivõttest “mugavusprotseduuriks” ning tänapäevase füüsikalise ravi (füsioteraapia) eesmärk on saavutada inimese aktiivne osalemine oma ravis. Senise passiivse raviobjekti asemele on asunud kindlat programmi täitev aktiivne subjekt, kelle suhtes füsioterapeut täidab pigem spetsiifilise nõustaja ja treeneri rolli. 

Kesk- ja vanemaealiste tervisehäired on sageli seotud kehalise vormi (ingl fitness) nõrgenemisega ja organismi üldseisundi halvenemisega. See võib olla üldine, kuid ka väga spetsiifiline – näiteks nn lihaskorseti nõrgenemine kui nimmevalude põhjus. Täiendava meditsiini eesmärk on sel juhul organismi terviseseisundi taastamine, mis tähendab esialgset väljaõpet ja seejärel pikaajalist (elukestvat) iseseisvat treeningut. Lülisamba ja liigeste mehaanilise ning reflektoorset päritolu valuga tegelevad manuaalteraapia spetsialistid – osteopaadid ja kiropraktikud, kes suudavad seda tüüpi vaevustega haigeid kiiresti aidata. USAs koolitatakse kiropraktikuid ja osteopaate ülikoolide vastavates teaduskondades riiklike õppekavade alusel. Siiski oleneb selle meetodi kasutamine traditsioonidest ja kultuuritaustast. Kui USAs on üks kiropraktik 14 000 inimese kohta, siis Rootsis tuleb vastava spetsialisti kohta 400 000 inimest. Hiinast pärinev nõelravi (akupunktuur) on alternatiivravivõttena sageli kasutusel ka õhtumaades, jäädes siiski võrdlemisi marginaalseks. Seda rakendatakse peamiselt mitmesuguste valusündroomide, eriti kroonilise valu puhul. Alternatiivmeditsiini hulka kuulub ka juba ammu tuntud homöopaatia, millele pani aluse saksa arst Samuel Hahnemann (1755–1843). Tolle aja ravivõtted olid aadrilaskmine, kaanide asetamine, lahtistid, oksendamise esilekutsumine jms, mis sageli pigem nõrgestasid haigusest juba niigi vaevatud organismi. Selle taustal oli Hahnemanni raviviis, mis kasutas oletatava toimeaine ülisuuri lahjendusi, palju leebem ega põhjustanud patsientidele lisavaevusi. Teaduslikuks seda ravimeetodit aga pidada ei saa. 

Nende ja mitmete teiste alternatiivsete ravivõtete rakendamisel tuleb silmas pidada kaht asjaolu. Esiteks, sageli langeb näiliselt edukas ravi kokku haiguse soodsa kuluga, mistõttu paranemine ei pruugi olla ravi tagajärg. Iseparanevad haigused on ammu tuntud mõiste ja uuemad populatsiooniuuringud on seda kinnitanud. Näiteks tüsistumata viirusinfektsioon paraneb ise ja mingi ravi tervenemisprotsessi ei kiirenda. See ei tähenda nihilismi – viirusnakkusest tingitud sümptomeid saab tõhusalt leevendada ja seda tuleb ka teha. Sage tervisehäire nimmevalu möödub 90% juhtudest spontaanselt ja ainult 10% juhtudest on vaja ette võtta keerulisi uuringuid ning rakendada koguni kirurgilist ravi. Loetelu võiks jätkata. Teiseks avaldub kõigi ravimite, kuid ka muude raviprotseduuride rakendamisel platseeboefekt. See ei olene ravimi või tervendava protseduuri bioaktiivsest toimest, vaid psüühilisest sisendusest (usust ja usaldusest), mis suurendab organismi võimet tervistuda. Mõningane platseeboefekt ilmneb ka teaduslikult tõestatud ravimeetodite rakendamisel, kuid mitmete täiendava meditsiini võtete kasutamisel on selle osa määrav. See seisukoht kehtib täiel määral näiteks homöopaatia puhul. 

Et alternatiivmeditsiinil puudub üldtunnustatud definitsioon, tuleb nõustuda seisukohaga, et pole selgelt piiritletud alternatiivmeditsiini, pigem on tegemist alternatiivsete ravivõtetega. Paljud alternatiivseid võtteid praktiseerivad isikud rõhutavad holistilist (terviklikku) lähenemist, mida ju ka koolimeditsiin ei eita. Kasutusel on mitmeid mõisteid ja termineid, mille taga peituvat ei ole võimalik uurida, neid peab lihtsalt uskuma. Säärased on näiteks energiameditsiin, biovälja mõõtmine ja mõjustamine, antroposoofiline (inimest jumalustav) meditsiin, terapeutiline puudutus (mittekontaktne massaaž), organismi puhastuskuurid jne. Vaatamata teadusliku ehk tõenduspõhise meditsiini saavutustele, näib alternatiivse meditsiini osa õhtumaises kultuuriruumis pigem suurenevat. Näiteks külastab USAs alternatiivse meditsiini praktiseerijaid (peamiselt osteopaate ja kiropraktikuid) 34% abivajajaist. Soomes on see näitaja 33%, kusjuures ülekaalus on massaaž ja spaades pakutavad protseduurid. Alternatiivse ja komplementaarse (täiendava) meditsiini teenuste otsimise peamisteks põhjusteks on krooniline valu, peavalu, ärevus, depressioon, sõltuvusseisundid, artroosid ja artriidid ning sageli – pettumus koolimeditsiinis. Alternatiivse meditsiini positiivseks küljeks on asjaolu, et mõnikord saavad patsiendid niiviisi tagasi usu, optimismi ja parema enesetunde – sellest aspektist vaadates võivad kooli- ja alternatiivse meditsiini praktiseerijad (sh targad ja teadmamehed) olla ka liitlased.  Kahjuks  seonduvad  alternatiivmeditsiiniga sageli negatiivsed ja koguni patsientidele ohtlikud ilmingud, mistõttu haiguste diagnoos ja ravi võib hilineda. Alternatiivset ravi pakkujate hulgas on šarlatane ja pettureid ning domineeriva ideega psühhopaate. Seetõttu on seda valdkonda vaja õiguslikult reguleerida, kaitsmaks inimesi asjatundmatu ravitsemise eest. Reeglina ei lubata alternatiivmeditsiini praktiseerivatel isikutel tegelda diagnoosimisega ning keelatud on ka mis tahes invasiivsed (organismi sissetungivad) protseduurid (sh süstimised). See on ühtlasi põhjus, miks akupunktuuri lubatakse mitmes riigis praktiseerida üksnes vastavalt koolitatud arstidel.

Vt ka aroomteraapia, homöopaatia, homöosiniaatria, kiropraktika, manuaalmeditsiin, osteopaatia, traditsiooniline hiina meditsiin.