Ikka kaaluprobleemist 27.07.08 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 41 aastane naine ja mure selline:
Olen 1,69 pikk ja kaalun arvatavalt 85-90 kg.Lapsi 2, lahutatud, elan üksi juba 16 aastat, meessuhted puuduvad ca 6-7 aastat täielikult. Nooruses olin lapsena ka enda arvates paks, kuigi nüüd tagantjärele pilte vaadates ei ole midagi ette heita. Esimese nälgimise tegin 6 klassis. Siis ikka alati olen jälginud mida söön, pidanud dieete ja mitte söönud, alati mõjus. Umbes 10-11 aastat tagasi avastati mul kilpnäärne ületalitlus.Olin sel ajal väga sale, lahutusest oli möödas 2 aastat. Just olin sünnitanud teise lapse. Rasedused möödusid normaalselt, kaalus ikka võtsin mõlema lapsega juurde 15-20 kg. Pärast kõik kadus.
Kilpnäärme rohtusid võttes tõusis mu kaal tollel ajal vist 3 kuuga (olin haiguslehel) aravatavalt 10-12 kg. Kosusin nagu kukkel ahjus. Kui pidin tagasi tööle minema, ei läinud mulle ükski riie selga. Sain sellise šoki (kui kodus olin, käisin ikka ainult poes ja lapsega väljas, rohkemaks polnud mingit jaksu-hüpertüreoos oli mul väga raskel kujul- riideid eriti ei kasutanud)-šoki tagajärjel ma sattusin totaalsesse debrekasse-ei kohtunud tuttavatega, ei käinud linnas aga kuskil, töölt tulin ära- ma ei julgenud kuskile minna, sest kõik kes mind nägid-vakatasid hetkeks-ja siis küsimus: mis sinuga juhtunud on??? et muudkui sööd -jah-kusjuures ma ei söönud rohkem kui enne, vähem, isu vähenes koos tablettidega, aga olin olnud aastaid väga sale, kõik olid harjunud sellega (olen isegi Missis Estonia konkursil kunagi käinud) ja kõige rohkem kartsin omi vanu tuttavaid näha, kohtuda-et hakka jälle seletama, et ma ei söö saiakesi ja sokolaadi, vaid miskit muud on viga. Siis kaotasin suure osa oma sõpradest, sest ma lihtsalt ei suhelnud nendega enam.
Nüüd on aega mööda läinud, ütlete-jah on. Samas ei ole minul majas ühtki suurt peeglit, ma ei ole ennast lasknud vabatahtlikult pildistada 10 aastat-kui olen mingil pildil, siis üldiselt viskan selle ära. Peeglist näen vaid nägu, kui end mingin. Olen ikka paks. Kaal on kogu aeg sama, st ma ei kaalu ennast-ei taha rohkem negatiivseid emotsioonie saada, aga riiete järgi oskan aimata-juurde pole tulnud-ma ei taha ennast näha ega endale peeglist otsa vaadata. Kui riideid ostan, siis laps vaatab, kas pikkus on paras, ise ma ei vaata ennast kunagi peeglist. Ostan nö tunde järgi.Isegi juuksuris saan nii käidud, et end otse peeglist ei vaata.
Vahepeal katsetasin ka selleist meedodit: kirjutasin üles kõik, mida ma söön. Otsisin kaloraažid taha, kuna töötan koolis, siis lõunasööki oli hea arvestada, kokad teavad täpselt kaloreid. Ükski päev ei söönud ma üle 1200-1300 kcal. Söön üldse suhteliselt vähe. Suhkrut ja magusat ei tarbi juba aastaid üldse, kord kvartalis võib-olla söön 1-2 kommi. Kindlasti mitte rohkem. Mulle magus ei maitse. Saiakesed võiks olemata olla, ma ei märka neid üldse, lapsele ainult ostan, kui ta tahab.
Tavamenüü: Hommik, kell 06.30 umbes-2 kruusi kohvi piimaga, suhkruta. 1 viil kandilist leiba, 2-3-4 viilu kana (kalkuni) sinki tilliga, 1 viil light juustu-tomat-kurk, till- üle päeva 1 tl ketšupit peale.
Lõuna: kell 12-30- tavaliselt kooli sööklas, 1 suur supp-1-2 poolikut leivaviilu või praad-alati keedukartuliga-klaas piiima-keefiri
Õhtul: kui koju jõuan- kas 17.00-19.00 selles vahes- siis tavaliselt söön ca 150-200 gr munasalatit, 1 viil kandilist leiba, kanasink, tomat-kurk, salatid-letšo, no iga kord isemoodi, midagi sinna kanti. Ja kas kohvi või värska.
Üldiselt kohvi armastan aga lahemat-kanget ei kannata.
Ja kaal ei lange, ei lange, ei lange. Mitte kuidagi.
Ah jaa-selle 10-12 aasta jooksul on mul olnud kilpnäärme ületalitluse ägenemisi 4-5 korral . Iga kord enne seda-see algab hiilivalt-tunnen, et kaal langeb ja jube hea olemine on, olen juba rõõmus, et ehk hakkab pidev pingutamine mõjuma-kuni tervis ülikehvaks läheb, ma arstile jõuan ja siis on jälle sama stsenaarium- rohud peale ja kaal tagasi sinna kus oli.
Trenni ma ei tee-ei julge. Kui on haiguse periood, siis on tavaliselt mul palju südame vahelööke ja ma kardan. Hirm südame pärast ja ära surra on mind saatnud 23-st eluaastats saadik. Kõnnin suht palju, töö on intensiivne ja närviline, palju jooksmist suures majas iga päev. On ka enda firma, kus ma käin koristamas. 2,5 aastat ma ei puhanud üldse-ei saanud, nüüd sel suvel olen 3 nädalat puhkamas. Seegi õnn!
Ühesõnaga-ma vihakan ennast, oma keha, seda paksu kõhtu, ma nutan tihti, kardan vananemist, üleminekuaega-mis siis veel saab-kardan ennast vaadata, igatsen suhet aga seda ju ei saa, kui ma kuskil ei käi. See kõht-kogu mu keha on üks suur kõht. Kui rindu poleks, oleksin nagu mu isa.Kusjuures ma ei "lödise" ega värise vaid olen selline prink-kõva-läbikasvanud-liha.
Mida ma teen? Ka üldse midagi?
Olen oma kohalikuarstiga rääkinud-teate mis ta ütle, kui ma näitasin oma 3 kuud kirja pandud menüüd ja kaloreid? Ta ütles, et ma olen mingi närviline inimene ja kuna mu analüüsid on kõik korras (veri , suhkur, HGB ja muud asjad), siis ei peaks ma midagi kirja panema vaid sööma nagu soovin ja mitte tõmblema- see muuseas oli endokrinoloog ja dieedi arst. Vot nii. Ja mul pole siin linnas rohklem kelleltki küsida, sest siin ainult 2 endokroniloogi ongi.
Ja Tallinnas kaalukabinetti minek on meie pere rahakotile liiga kallis.
Mis teha?Hüpata jõkke?Ei jaksa enam elada.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Tänan pika ja põhjaliku kirja eest. Lugedes teie kirja jääb mulje, et kannate endas kõigi möödunud aastate muresid, julgemata või oskamata hinnata ja väärtustada ennast. See, mida mina soovitaksin oleks psühhoteraapia, millele võiks lisanduda toitumisnõustamine. Kaotatud eneseusk on vaja taas ülesse leida. Ainuüksi toitumis-ja kaaluprobleemiga tegelemine teie muresid ei lahenda. Kutsuksin teid vastuvõtule (esmane visiit 400 EEK-i, saatekirjaga), nii et võtaksite kaasa ka oma toitumispäevikud. Edasi oleks võimalik leida juba ka teile sobiv terapeut. Registreeruda saate meili teel - toitumine@kliinikum.ee
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?